Arvustus. Ajajuhtimise õppetunnid tagahoovis
Andrus Kivirähk
"Maailma otsas"
Lavastaja: Raivo Trass
Dramatiseerija: Urmas Lennuk
Osades: Liisa Aibel, Helgi Annast, Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Saara Kadak, Kaja Kupp, Aune Kuul, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Marin Mägi-Efert, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Oliver Vitskovski, Velvo Väli, Imre Õunapuu jpt.
Esietendus 16. juunil Margeri Maja hoovis Rakveres
Kunstnik Jaak Vaus
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Saara Kadak, Kaja Kupp, Aune Kuul, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Marin Mägi-Efert, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Oliver Vitskovski, Velvo Väli, Imre Õunapuu
"Maailma otsas" kavalehel vastavad lavastuse tegelased küsimusele, mis teeb neid õnnelikuks. Vastusterea lõpus küsitakse sedasama ka vaatajalt. Küsimus on igavene ega ole otseselt ühegi konkreetse eneseabiprogrammi pärusmaa, kuid Raivo Trassi lavastus Andrus Kivirähki romaani ja Urmas Lennuki dramatiseeringu põhjal mõjub kõikvõimalike õnneretseptide kontekstis kohati nagu ajajuhtimise õpikoda. Ei saa öelda, et jäägitult positiivse programmina, millest üks ühele eeskuju võtta, kuid ega teater saagi selliseid programme esitada, siis kaoks sealt intriig, konflikt ja dramaturgiline pinge. Laval jõutakse (ka) õnnelike lõppudeni ikka kahtluste ja tagasilöökide kaudu, mis panevad meid terasemalt märkama oma pahesid ja puudujääke.
Ometi just dramaturgilise pinge vähesust ongi lavastusele senises retseptsioonis ette heidetud. Kui Kivirähk kirjutas oma romaani enda väitel taotlusega, et selles peaaegu sündmusi ei toimukski, siis vastava kontseptsiooni ülekanne lavale justkui välistaks teatri. Kõnealuse lavastuse puhul võib siiski öelda, et ilmtingimata ei välista, nõuab lihtsalt spetsiifilist taju.
Urmas Lennukil on nii näitekirjaniku kui ka dramatiseerijana selgelt äratuntav oma käekiri ja sõnum. Seda üllatavam on esmapilgul lavastajate tellimus temale kui lihtsalt osavale käsitöömeistrile, lavastuste jaoks, mis järgivad üsna täpselt eepilise alusteose loogikat ega püüa autori rõhuasetusi kuidagi ümber paigutada. Lisaks kõnealusele lavastusele mõtlesin sama asja peale ka Vallo Kirsi lavastatud "Kõrboja perenaist" vaadates. Siiski ei ole need Lennuki jaoks pelgalt "tarbedramatiseeringud", kus vaja vaid kääre ja liimi, vaid nende eelduseks on ikkagi alusteose suur ühisosa Lennuki oma maailmaga. Need on kohtumised, kus lavastaja ei soovi (kuitahes huvitavat) võimalikku vägivalda proosateose suhtes, vaid professionaali erksalt tajutud kinnitust sellele, mida saab romaanist tegevusse ja dialoogi tõsta, mida annab tajutavaks mängida sõnade ja sündmuste taga ning mis peab jääma jutustajakõnena raamatukaante vahele.
Ma ei usu, et Kivirähki romaani saanuks kuidagi dünaamilisemaks ja lavalisemaks dramatiseerida autori originaali kahjustamata, sest ka Kivirähki näidendid ei ole ju kuigivõrd dünaamilisemad ja lavalisemad. Ka tema näidendite kahekõned ei ole ju mitte niivõrd dialoogid kui kokku liidetud monoloogid ning lavastaja püüd nende sisust mingit adekvaatset tegevust tuletada lõppeks haleda illustratsiooniga. Ennemini peab nii lugeja kui lavastaja tema teoste puhul püüdma ette kujutada, mida küll mõtleb inimene, kes sellist juttu räägib, mis on ta selleni viinud ning kuhu ta kavatseb välja jõuda. See, kas esimeses vaatuses seinal ka mõni püss ripub, ei ole tema puhul kuigi oluline. Lennuki tugevus seisnebki siin eeskätt selles, et kolm ja pool tundi kestnud argiheietused tõusid lavastuse lõpul tagahoovi tasaselt pinnalt vähemalt silmekõrguse apoteoosini. Selles, et kui Immanuel (Tarvo Sõmer) vastab küsimusele, kes ta on: "ma olen", siis aimub sellest tõepoolest tema nime heebreakeelset etümoloogiat ning ehkki Kivirähk armastab oma laupäevastes lehevestetes aeg-ajalt vastava tegelase inimkuju voolimise üle nalja heita, vabanesid Immanueli loodud skulptuurid lavastuse lõpuks igasugusest irooniakahtlusest.
Kuigi, nagu juba öeldud, see, et tegelased on tegelikult õnnelikud, ei ole nende elustiili ja vestluste sisu põhjal oletades just algusest peale eeskujuväärivalt enesestmõistetav. Teost on korduvalt võrreldud Lutsu "Tagahooviga", võiks lisada, et tegelaste ajatajus on ka midagi tšehhovlikku. Selge see, et igasuguseid äraigatsevaid, kuid tegelikult rohke sõnavahuga harjumuspärasest kramplikku kinnihoidmist looritavaid heietusi võib nimetada "tšehhovlikeks". "Maailma otsas" on aga omamoodi tšehhovlik just ajakäsitluse mõttes. Tavamõistes ei saa dramaturgias puududa sündmused. Kui tegelased oma motiivide ja (valede) valikutega ise sündmusi ei põhjusta, vaid istuvad selle asemel laua taga ja lobisevad, siis liigub taustsüsteem nende ümber ometigi edasi, pidevalt kulgev aeg nõuab tegelastelt soove ja otsuseid ning kui nood ise neist loobuvad, siis tekivad sündmused ja konfliktid sellest, et aeg saab tegelased lihtsalt kätte, jätmata neile valikuvõimalusi.
Ehkki "Maailma otsas" ironiseerib meie liiklus- ja infoorjuses üha kiireneva aja üle – Piret (Ülle Lichtfeldt) on sunnitud oma autot ikka ja jälle kaheksa kvartali kaugusel asuvasse garaaži viima, sest vastasel korral seisaks päranduseks saadud garaaž tühjalt; austajate sms-ide tulva all vaevlev Jaanika (Saara Kadak) igatseb kuskile, "kus pole telefone, sõnumeid ega austajaid"; joodikust ulaintellektuaal Oidermaa (Üllar Saaremäe), kes teenib elatist ristsõnade koostamisega, saadab ajalehele pidevalt vanu ristsõnu, sest "kes see ikka mäletab, kas niisugune ristsõna on juba kord ilmunud või ei ole" –, näib, et tegelasi siiski vaevab miski, et nad pole kindlad, kas valitud elustiil on ikka õige või on kusagil veel midagi avastamata.
Kõige veendunum selles, et tõde tuleb otsida minevikust ja rutiinist on Malle (Maria Klenskaja), olgugi pidevalt tegutsedes ja sehkendades, taotlemata sellega aga mingeid elumuutusi. Ta on oma keskealist poega Kaljut (Arvi Mägi) kantseldades ning pidevalt olnut meenutades, samal ajal ainsana teadlikult Immanueli "ilmutust" oodates ja selle nimel vaeva nähes lavastuse veenvaim ja jõulisim tegelane. Ta loob tugeva raami kogu lavastusele, aidates mõista, miks ka teisi tegelasi dünaamiline aeg ikkagi kätte ei saa. Need tšehhovlikud kangelased jõuavad alateadlikult millegi selliseni, mida moodsad ajajuhtimise õpetajad nimetavad näiteks "aja aeglustamiseks" (Slow Down) või "mittemidagitegemiseks" (Doing Nothing), seda ikka puhaste meelte, saastamata energia ning õnneliku elu nimel.
"Maailma otsas" tegelased ei suuda seda praktikat küll teoreetiliselt sõnastada ning nii mõnedki neist jõuavad vastavate tõekspidamisteni kahtluste hinnaga ja ebatervislikul moel, kuid ometi on kõik lõpuks õnnelikud.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja