Arvustus. Naissaare kombo
“Tüdrukud ei nuta ehk Katharina lähetamine”
Laval: Piret Krumm, Katariina Tamm ja Nargen Opera instrumentaalansambel Lava taga: Paavo Piik, Paul Piik, Rasmus Puur, Jarek Kasar, Rauno Zubko, Kaire Vilgats
Kunstnik: Anneli Arusaar
Esietendus 3. juulil Naissaarel Omari küünis
Maaliline aurikusõit Lennusadamast Naissaarele, eksootiline tolmuralli veoautokastis Omari küüni, külluslikud seenevõilevad ning Nargen Opera ja Kinoteatri koostöös valminud “Tüdrukud ei nuta ehk Katharina lähetamine” annavad kokku 30-eurost piletihinda igati vääriva nädalavahetuse-kombo. Tõsi, ilus suveilm on naudingu esmaoluline peategelane. Sest kontsertetendus on kahjuks paketi nõrgim lüli.
Mitte et “Tüdrukud...” oleks kuidagi piinlikult halb. Piret Krumm ja Katariina Tamm veavad 75-minutilise show kenasti välja. Nargen festivali kvintett mängib nii pille kui lavategelasi ilmselge mõnuga. Aga tervik näeb välja nagu pintsak, mille õmblemist on alustatud nööbist: üks reväär kitsas, teine lai; üks hõlm slim fit, teine sootuks smokingilt pärit. Ja vägisi tekib tunne, et mitu kuud tagasi, kui lavastuse piletid müüki pandi, polnud tegijail aimugi, mis Omari küüni laval toimuma võiks hakata ning esietenduse lähenedes seisti fakti ees, et vaatemäng tuleb kuidagiviisi pealkirjaga kokku traageldada. “Koolipoisi-kolme” tasemel on see ka teoks tehtud, kuigi miks tüdrukud ei nuta või kuhu Katharina lähetatakse, jääb võrdlemisi uduseks.
On naljakaid tegevuskäike – näiteks Jarek Kasari “kolme-sammuga-ooperilauljaks” äpi ettekanne. Ja nauditavalt esitatud episoode – kasvõi Katariina Tamme muusikalinumber elusuuruses nukuga, kus näitlejanna sire säär, mis nukuga koos töötab, on ühtaegu eluliselt kelmikas ja teatritehniliselt väga täpselt paika pandud.
Lisaks hulk muigama-panevaid teatrivihjeid: mõned read “Romeost ja Juliast”; Pireti nööri otsas sammuv Katariina, kes meenutab Luckyt Becketti “Godot’st”; ja muidugi traktor, millega Piret ja Katariina põgenevad. Too enne etendust Omari küüni õuel päikeses sädelev tuttuus põllutöömasin on justkui Tšehhovi püss, mis peab viimases vaatuses tulistama. Ning toob usinale teatraalile ilmselt meelde ka Tiina Tauraite paari suve taguse uhke traktorilavastuse.
“Tüdrukud...” ei lähe kusagil labaseks. Saab muiata või laia lõuaga naerda – kuidas keegi. Ei hakka ka piinavalt igav. Aga tervikut ei sünni ja Kinoteatri andekatelt tegijatelt oodanuks enamat. Muusikalise komöödia jaoks, millena lavastust turundatakse, on siin liiga vähe muusikat. Stand up’i tarbeks on tegevuskäik liiga täpselt paigas ning publiku osalus ja reaktsioon liiga teisejärgulised. Suvemeelelahutuse latist libisetakse üle, aga enda rekorditele jäädakse kõvasti alla.
Toimetaja: Kertu Loide