Arvustus: Surm sõrmes
“Kuidas võideti lääs“
Komöödia Von Krahli ülemises saalis
Lavastaja: Akse Pettersson (Soome)
Kunstnik: Jaakko Pietiläinen (Soome)
Esietendus 30. jaanuaril 2015 Von Krahli Teatris
Osades: Mari Abel, Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Joonas Heikkinen, Tõnis Niinemets, ja Ragne Veensalu.
“Lääs on suur trahter, kuhu keegi pole teretulnud,” - see on soome uue põlvkonna teatritalendi Akse Petterssoni lavastuse alusmetafoor, kirjutab Von Krahli teater oma kodulehel sissejuhatuseks. “See on metsik lääs, kus igaüks võib saada vabaks. Sest lääs on mäng, mida igaüks võib mängida.”
Vastuoluline värk. Kõigile ja ei kellegile. Piiramatul vabadusel on piirid. Kardan, et kirjutis kisub edenedes üha segasemaks, seega - selguse huvides olgu kohe öeldud, et lavastus on üsna cool, üsna zen ja väga krahlilik.
Trupp mõjus mõnusalt end soojaks mänginud bändina, mis esitas kenasti justkui vanu hitte, tuttuja-juttuja ja jättis ruumi ka improvisatsioonile. Selline eesti-soome-inglise keele segune kaasaegne ruraalne-urbaanne melu-tamine. Seal on palju “teeveest-tuttavat” ja üsna turvalist vahvat (kauboi)-klišeede esitamist, elust endast äratuntavaid argisituatsioone, mis püüne peale panduna - nii kõrvalt vaadates kunstiks muutuvad. Noh, nagu tuntud Duchamp'i pissuaarid, näiteks. Ja nii tavalisi, meile igapäevaelus – tööl, kontoris, kodus jne pidevalt ette tulevaid olukordi, mis aga pjedestaalile seatuna paljastavad võimumänge: võimukiusatused, ahnuse ja korruptiivsuse, varjatud sadomasohhismi – ühesõnaga vägivalla. Nii et - saab nalja, aga...noh, kui vats rebeneb, siis mitte ainult tapvast naerust.
Teemapüstituste või sisu mõttes võiks soovitada tükki igaühele, noh – alates 14. eluaastast? Ikka raskusi on selle piiride tõmbamisega. Aga kellele siis vabaduse asi võõras on? Tõesti, küsi ka enda käest - mis on sinu jaoks vabadus? Et taasisesesvunud vabariik on juba kauem püsinud kui esimene? Et koolitund jääb ära, tööpäev saab läbi, vetsus sai käidud? Ühesõnaga, kõigile ei söanda lavastust siiski soovitada, peaks vist veidi olema soovi või suutelisust kuidagi kaasa mängima, mõttes. Samas - miks mitte võtta kõike üks-ühele ja täpselt nii, nagu välja näeb.
Ja siis need kuuluvuse, üksinduse teemad. Eks meid väikseid ole ka ju suurteks wannabe'deks tembeldatud, oma lääne ja põhjamaade ja skandinaavia-ihalustega. Viie või nelja rikkama hulka jne. Või ise "valitud rahvaks" saada, kõige suuremate kannatuste ja - lõpuks millega iganes.
Soomlastelgi on olnud väikevenna staatust skandinaavide seas, aga vähemalt nad ON seal klubis.
Üks on kindel, soomlastega on krahli rahval head suhted. Palju koostöid, läbi aja. Need on sellised teistmoodi erisuhted kui olid Soomel Nõukogude Liidu ajal itä-kauppa ja YYA-sopimus.
Vabaduse ja iseseisvuse kätte võitmise ja kaitsmisega on meil soomlastega nii ühiseid kui ka jõuliselt erinevaid jooni. Aga seda teemat nüüd avama ei hakka, kuid oleme sellega seoses mõlemad tundnud nii uhkust kui häbi.
Vabadus on ka piiride ületamine, piiridega mängimine, ja see kõik on iseenesest ju ammu norm, eriti iseenesestmõistetavalt kunstis. Kui just lapseporno kahtlust pole, siis on vaba voli tegutseda. Eks see ongi, et mis siis sellest avatud piiridega miksimisest ja möksimisest nö kõrvade vahele või kuhugi siiski tekib.
Lavastuses pole võib-olla piisavalt seksi, et tükki selle läbi müüa. Aga on vägivalda, sedasama, mida, nagu öeldud, alati ja esimese hoobiga ei tajugi selliseks.
Ja sealt jätkates, vabadust annab mõtestada ja esitada hästi ka surma läbi. Surm on kauboide maailmas alati kohal, aga tegelikult palju lähemal ka meie endi maailmas, kui vahel arvame. Seda saame teada tihti uudistest. Surm on sõrmeulatuses. See sõrm vajutab nupule, vajutab päästikule, see sõrm vahel lihtsalt osutab.
Etendused 12., 13., 14., 19., 20., 21. veebruaril kell 19.00