Arvustus. Vähem möla, rohkem empaatiat
Uuslavastus
"Müür"
Must Kast
Lavastaja Jaanika Tammaru
Dramaturg Marite H. Butkaite
Kunstnik Laura Niils
Helikujundajad Tõnis Kirsipu ja Tanel Siimann
Valguskujundaja Silver Kaljula
Osades Kaarel Targo, Märt Koik, Birgit Landberg, Kaija M Kalvet
Esietendus 27. märtsil Genialistide klubis
Pean tunnistama, et sõitsin Tartusse väikse skepsisega. Noored näitlejad, väike Genialistide klubi, viipekeelne etendus (äkki ei saa midagi aru?), leierdatud sõjateema. Kõik see tõotas kas ülimalt tugevat elamust või totaalselt külmaks jäämist. Viimane võimalus langes aga kohe, tänu muusikale ja puhtale valgele taustale, mis tekitasid automaatselt fokuseerituse ja huvi.
Lärmivabadus köitis nii, et mõtlesin, et näitlejad ei peagi eriti midagi tegema, olin juba rahul, et saab pead puhata. Seda enam, et Tartu rongis lugemine, mis on maailma parim tegevus, sai tänu sellele rikutud, et lähedal istus suhkruüledoosi all kannatav laps, kes ei võimaldanud kaasreisijaile hetkegi vaikust. Ehk oli isegi tore, et rongisõiduga nii läks, saali astudes sai see kohe korvatud, muidu poleks ehk osanudki nii tänulik olla.
Sellegipoolest tekkis etenduse algul kerge äng: kaks üksteist müüride tagant jälgivat sõdurit, hääletu karjumine, tahtnuks öelda, et rääkige nüüd ometi midagi! Tuli meelde, kui oluline on inimsuhetes kõnelda, eriti Eesti ühiskonnas, sest pole ju saladus, et oleme iseteeninduskassa rahvas, mida vähem suhtlust nõudvaid süsteeme, seda etem. Üsna pea meenus aga infomüra, mille vaibumist näha ei ole. Kõik need konfliktid, mis juba pärast etendust telefoni sisse lülitades näkku kargavad: mina versus nemad, meie versus tumedanahalised, meie versus pagulased, meie versus venelased, vasakäärmuslased ja paremäärmuslased, üksteise peale distantsilt röökimine. Enamuse ajast tahaks ju, et vähem arvataks ja rohkem kuulataks. Vähem möla, rohkem empaatiat, ütlen ka endale, kui on vaja jälle Facebookis või Twitteris arvamust avaldada.
Aga kas vaikus on ikka piisav relv? Kui jutuks juba infosõda, mitte enam -müra, siis vaikijad on vähemus ja vähemuse vaikimine muudab lihtsalt teiste kisklejate häält veel valjemaks. Kui palju üldse Eestis viipekeelseid etendusi antakse? Mitte just eriti. Rääkimata sellest, et enamikku teatritest ei pääse isegi ratastooliga ligi.
Varro Vooglaid on öelnud, et demokraatlikus riigis ei peagi vähemustele sõna andma, sest enamus otsustab, aga sealt probleem pihta hakkabki, peame kuulama just indiviide, ka vähemusi. Lähenedes inimesele distantsilt või üldse mitte lähenedes võibki deemoneid ja vaenlasi nägema hakata, kui aga juba käed surutud, siis viha lahtub, näeme teise silmis iseend ja saame aru, et ühisosa on erinevusest suurem. Ste Woul on selline lugu, kus prussakad heidavad inimestele ette, et oleme liigina liiga rumalad, sest pole taibanud, et peaksime kokku hoidma. Üheski teises liigis pole vist nii ohtralt vaenu kui meil üksteisega. See, et viimati kõnetas mind prussakatele antud hääl ja seejärel viipekeel, võib näidata, et me pole harjunud kuulama endast erinevaid ega vaikust. Nii harjunud oleme aga arvamusliidrite ja üksteise ületrumpamisega.
Peale müüri eristas sõdureid vaid kiivrite värv. Hiljem kinnitas ka lavastaja, et kui teo söömine välja arvata, jäeti välja viited konkreetsetele riikidele või toimunud konfliktidele ajaloos. Ka vaatajana ei tekkinud kordagi mõtet, mis riike sõdurid või kasutatud oranž ja sinine sümboliseerida võiksid. Seetõttu aktiveeris lugu ka empaatia ja haaras kaasa. Sõda indiviidide vahel, üldinimlik miniatuur, ajalugu, aga mikrotasandil. Sõda muudab ju inimese masinaks. Pagulastes ei suudeta tihti endasuguseid näha, Süüria on kaugel, mingid hoomamatud massid liiguvad ringi, ainult Euroopas toimuvates plahvatustes surevad päris meiesugused inimesed? Kes need teised siis on?
Etendus tõi välja, kui sarnased me tegelikult oleme. Õieti ei tekkinudki eri pool müüri asuvate sõdurite vahel märgatavat kontrasti, fookus oli inimestel ja kui üks meestest sai armastuskirja naiselt, teine emalt, siis neil mõlemal oli keegi, kellele mõelda, keegi, kes ootab ja hoiab. Paradoksaalselt keskenduti individuaalsusele ja samas meid kõiki ühendavale universaalsusele.
Nüüd tundub, et viipe- ja kehakeelt kasutav lavastus ongi ainus variant sõjateema lahkamiseks. Räägime ju sellest pidevalt, justkui mõistame, et vaenlane on lähemalt vaadates ka inimene, kel on lähedased ja tunded nagu kõigil teistel, aga ikkagi ei saa kuidagi sõdimata?
Tõsi, kuna ma viipekeelt ei oska ja huultelt lugemises kuigi osav pole, siis tekstist läks põhiosa kaduma, samas aktiveeris verbaalne vaikus ja helilahendus teised tajud ja tervik oli tunnetatav ka teksti mõistmata. Oma töö tegid ka saalipimendused, mis võivad muidu teatris mugavusena mõjuda, võib-olla ei osata stseene omavahel ühendada ja kõige lihtsam on saal pimedaks teha? Siin aga olid need omal kohal, aitasid atmosfääri loomisele kaasa ning lisaks soodustasid tunnetust, milline on maailm ilma kuulmistajuta, ning see tõi sisse ka teise dimensiooni - maailm pimedana.
Kuna füüsilise teatri juures on detailid eriti olulised, siis võiks ju ette heita, et põrandastseene oli tagumistest ridadest kehv jälgida, aga kasutada tuleb ruumi, mis on olemas ja antud juhul on selleks Genialistide klubi saal, ei vähem ega rohkem.
Sõnadeta teatrit ei ole võimalik poole persega teha, ma ei tea, kuidas näitlejad näiteks pärast sajandat etendust vastu peaksid, aga esietendusel olid kõik osalised kohal keha ja tundus, et ka hingega.
Näitlejatest on keeruline kedagi välja tuua, sest oli näha, et vaikuses toimunud proovid olid tavalisest intensiivsemad. Nagu näitleja Märt Koik hiljem vestlusringis ütles, keegi ei hakanud proovis kõrvalistest asjadest rääkima. See aitas keskenduda, aga samas kurnas. Igatahes püsisid näitlejad rollis algusest lõpuni. Eriti õnnestunud etteaste tegi Kaija M Kalvet, sest kuigi kohal olid kõik, tundus tema side vaikse maailmaga tugevam.
Kui etendus tervikuna puudutas, aktiveeris tajud, mida võib-olla kuuljana iga päev ei kasuta või tähele ei pane, siis lõpp jäi lahjaks. Langenud müür ja käepigistus kahe sõduri vahel mõjus naiivselt ja tuli äkki.
Kuna sõdurid olid mehed ja looduse rolli vahendasid naised, siis kerkis kohe mõte, mis juhtuks vastupidi. Naised lahinguväljal ja mehed vahenditena? Eriti jäi meelde lumesõda sõdurite vahel, mis oma süütu relva, lumepalli tõttu, hakkas müüri lõhkuma nii sõdurite kui nende ja publiku vahel. Keskendunud vaatajad hakkasid nüüd naerma, kergem hakkas. Aga mis siis, kui lumepallid olnuksid mehed, mitte naised? Siin on mõte feministlikuks lavastuseks, mulle tundub.
Hiljem Genialistide klubi vetsus jäi pilk pidama uksele kirjutatud lausel "Kas sa tead seda valu, kui tahad näha, aga ei oska vaadata?" Aga kas teame seda valu, kui tahame kuulda, aga ei oska kuulata?
Toimetaja: Valner Valme