Martin Algus: mu praegune töö on hobi ja kirg
Tunnustatud näitekirjanik ja telesarjade tegija Martin Algus räägib näidendikuul kultuuriportaalile, kuidas kohaneda läheneva kaamoseajaga ning mispärast peaksid kõik ära vaatama tema kirjutatud teatritüki "Väävelmagnooliad."
Härjal sarvist - Polygonis tuleb välja “Väävelmagnooliad”. Näidend tõestisundinud loo ainetel - karjäärinaise ellu ilmub ta invaliidist isa, kes vajab hoolitsust, aga naisele see asi ei meeldi. Tüüpiline olukord tänapäeval tõesti, teema, mida aegajalt meediaski käiatakse. Saan aru, et ootuspärast sotsiaalset olmerealismi ei tulegi, lavastaja Tamur Tohver rääkis, et on pigem poeetiline psühholoogilne triller või isegi krimka?
“Väävelmagnooliad” tegeleb mäluga, ühe vana haava parandamisega ja läbi selle ka leppimisega. Sain inspiratsiooni päriselust, aga lugu ja tegelased on selle lähtekoha peale välja mõeldud. “Väävelmagnooliate” peategelane seisab silmitsi raske ja tema suhtes ebaõiglase sammuga – teda sunnitakse hooldama oma kunagist piinajat. Lihtsam oleks vihata või unustada, aga ta jäetakse valikust ilma, ta peab valima keerulisema tee ja see viib ta lõpuks ootamatusse kohta. Lugu tegeleb ühe paradoksaalse sotsiaalse nähtusega, aga see pole kirjutatud olmerealismina, tahtsin seda kirjutada pigem nagu trillerit, oma äreva atmosfääri ja pööretega, saladustega, mis järjest välja kooruvad, kogu see olukord mõjutab tugevalt tegelasi, kes teevad tegevuse arenedes läbi suure muutuse.
Oled ise jälginud ka proove, on Tamur sinuga selle lavastamiseasja läbi rääkinud või oled selline “annan vabad käed” - tüüp?
Ma tavaliselt ei sekku proovidesse, lasen inimestel rahus oma tööd teha. Aga korraks on kavas külla minna.
Mis veel töös - kas siis teatris-kinos-teleekraanil? Kas astud ka näitlejana avalikkkuse ette?
Momendil tegelen telehooaja lõpetamisega, kirjutan viimast osa sarjale “Keskea rõõmud”, selle projektiga on olnud suur rõõm tegelda. Töös on ka mõned filmiprojektid. Teatritööga seoses ootab ees uus väljakutse, lähen järgmisel aastal Ugalasse lavastama oma komöödiat “Kaheksajalg”.
Käisid suvel ka Soomes draamafestivalil - seal oli nagu juttu, et võiksid ka põhjanaabritele midagi kirjutada - on seal mingeid arenguid olnud?
Põhjanaabritega olen soojades suhetes, sellised projektd võtavad aga kauem aega.
40 aastat elatud, verinoor tegija sa vahest enam pole - oled juba aru saanud, mida sa elult, tööst ja inimestelt saada tahad, ja mida ise anda, mida tegelikult teha?
Vanuse kogunedes muutub inimene reeglina küll rahulikumaks, tunnen seda ka ise, aga samas ei tohiks kaotada võimet imestada ja ka hasartseks muutuda. Üritan tegeleda sellega, mis mind tõesti huvitab ja katsun selleks võimalikult palju aega leida. Kõige üldisem missioon kõige taustal on pidev uudishimule järele andmine, uudishimu ehk siis õpihimu kultiveerimine, õppimine. Samas muidugi tuleb õppimisega seoses meeles pidada, et inimeste panust ei saa hinnata selle infohulga järgi, mida keegi on suuteline endasse talletama, vaid oskuse järgi mistahes infohulgaga midagi mõistlikku sünteesida.
Usun, et soovitad inimstele julgesti "Väävelmagnooliaid" 'vaatama tulla. Paluks kultuurportaali lugejaile veel mõned soovitused mida lugeda, mida vaadata, mida kogeda?
Käige looduses, see on tohutu energiaallikas. Raske on soovitada midagi konkreetset nii teatris kui kinos, naudin ise väga erinevat laadi teoseid. Aga soovitan ilukirjanduse kõrval lugeda teadusse puutuvaid raamatuid ja mõelda vahel ka sellele, kus me tegelikult asume: mitte ainult Eestis ja Euroopas, mitte ka ainult planeedil Maa, vaid käsitamatult suures Universumis. Uskuge, selle mõõtkava teadvustamine on hea nipp viha ja hirmu vastu, mille alla me siin oma kosmilises millimeetris aeg-ajalt mattume.
“Väävelmagnooliad”
“Väävelmagnooliad” põhineb tõestisündinud lool. Ühel päeval saabub karjäärinaise ellu tema invaliidist isa, kes äkitselt oma tütre hoolitsust vajab. Naine teeb kõik, et isa hooldamisest pääseda, sest isa on lapsepõlves olnud tema suhtes vägivaldne. Ka alguses väga toetavana tundunud elukaaslane jätab naise raskel hetkel üksi - kaotatud karjäärivõimaluste, hädise isa ja lapsepõlvetraumadega. Elul on aga üllatusi varuks ning pealtnäha lootusetud olukorrad panevad meid elu ja inimesi enda ümber nägema teistmoodi. Näidendi tekst on napp ja kujundlik, rõhudes pigem poeetilisusele kui psühholoogilisele realismile.
Polygon teatri lavastuses mängivad Karin Rask, Anti Kobin ja Eero Spriit. Lavastuse kunstnik on Kalju Kivi.