Arvustus. Deafheaveni sajandipikkune sekund
Uus plaat
Deafheaven
"New Bermuda" (Epitaph)
10/10
Metal'i kui žanri puhul on sageli häirivaks faktoriks ülepaisutatud teatraalsus, mis ei anna samas mingi nipiga välja korraliku ja elulise draama mõõtu. See ülemäärane teatraalsus on etendusest etendusse kummitav lastehaigus, kus isiksuse autoriteeti ning mõjukust püütakse viimases hädas saavutada tahtmatult koomiliste pooside ja arusaamatu lõugamisega. Tühi vaev. Kui ei suuda sõnumit sugestiivselt esitada, siis ei aita ka röökimine.
San Francisco blackgaze'i bänd Deafheaven röögib samas nagu surmasuus metsaline ja müristab äikesetormina katuseantennide kohal. Aga neil on midagi öelda. Vokalist George Clarke kisendab endal peaaegu hinge välja ja see on nii ehe ja tõeline, kui vähegi olla saab. Blackgaze on kusjuures äärmiselt huvitav ning küllaltki vähelevinud žanr, mille nimigi annab ära, et selle juured on nii shoegaze'is kui black metal'is. On sõge kombinatsioon, on. Aga oma ehedal kujul rabav ning vapustav. Tõepoolest, nullindate alguse shoegazer- ja dreampop-bändide lüürilisus ja trubaduurlus pannakse ühte patta musta metallurgia brutaalse esteetikaga. Veelkord - selline sümbioos ei toimida, paberil vähemalt. Deafheaven tõestab, et reaalsuses saab. Ja kuidas veel saab!
Kui inimene alustab mõtiskelu tõdemusega, et "ma ei ole küll nats, aga...", siis viitab see enamasti tegelikult kapis hoitud etnotsentristlikele, et mitte öelda natsionaalsotsialistlikele hoiakutele. Sestap ei hakkagi ma kirjutama, et "ma ei ole küll metallist, aga...".
Jah, ma ei ole metallist. Aga Deafheaven on midagi absoluutselt žanriülest. Hipster-metal? Minge metsa. Kuigi, kes neid ikka üle lugenud on, aga Deafheavenil on ilmselt hipsteritest fänne rohkem kui pikalakalisi, musta nahktagi all roostes rõngassärki kandvaid leegitseva pilguga tätoveeritud metallilaupu. Nojah, nad esinevad peavoolufestivalidel ka, okei. Ja mis selles halba?
"New Bermuda". Viis pala. Kõik umbes kümme minutit pikad, mõni enamgi. Avapala "Brought To The Water" saatel kukud oma igapäevarutiini plastsüstalt, pea ees, kärestikulisse mägijõkke. Külmad lained löövad pea kohal kokku, mäslev vool kannab kaasa, kopsud ähvardavad lõhkeda, teravad kivid kriibivad keha, ootamatult põhjast kerkinud puuront paneb kõva matsu vastu õlga. Senine elu libiseb vaimusilma eest mööda nagu tummfilm. Sa oled vee all, päiksekiired kumavad läbi roheka hämaruse su kipitavaisse silmesse. Siis kerkid korraks pinnale, on uskumatult vaikne. Kõik saab kuidagi kristallselgeks, hindad elule võidetud sekundi ilu, taamal udulaama mattuvaid sinakaid mäetippe, pea kohal kummuvat selget taevast, sulle meenuvad tehtud halb ja tegemata hea. Sajandipikkune sekund saab läbi ja vesi matab sind taas. Ja kui oled juba lämbumas, kerkid taas pinnale. Nii kõik need viis pala. Äärmusest äärmusse. Õndsus kombineeritud külma surmahirmuga. Kordumas. Kuni sa ei tee neil enam vahet ning mõistad, et mingit vahet ei olegi.
"New Bermuda" on täiesti erakordne raputus, post-metal'i puhas ja täiuslik essents ning meistriteos, veel võimsam kui bändi paari aasta tagune debüüt, peaaegu sama võimas "Sunbather". Karuraudadesse lõksu langenud metskuradi kisendusele sekundeerivad The Cure'likud taevalikud kitarrid. See plaat raputab sõna tõsises mõttes füüsiliselt!
Võtab hinge kinni ja annab uue hingamise. Virutab jalaga näkku ning aitab püsti nagu parim sõber. "New Bermuda" on sada protsenti puhas, toores ning ürgne rikkumatu ilu. Maailm miljon aastat enne elu puhkemist. Kõik on veel ees.
Toimetaja: Valner Valme