Arvustus: Alvvays toob aasta parima suve
Uus plaat
Alvvays
Alvvays (Royal Mountain Records)
8/10
Torontost pärit indie-pop kvintett Alvvays on valmis saanud täpselt parajate soojakraadidega omanimelise debüütalbumi, mille saatel palavate suvepäevade järgsetel hilisõhtutel end mööda jahedat rannaliiva sooja merevette veeretada.
Album tervikuna mõjub väga nostalgiliselt ja unistavalt, kuid üldse mitte naivistlikul kombel. Vastupidi – kogu nostalgitsemise ja unistamise kõrval ollakse kahe jalaga väga maa peal, mida reedab küllaltki teravmeelne ja kaalutletud lüürika. Huvitaval kombel ei tegele Alvvays mingisuguste eneseotsingutega, vaid on koheselt ka asi omal kohal.
Mõte ujub lugusid kuulates Torontost veidi kaugemale, kuhugile 60ndate Kaliforniasse, surfikultuuri ja täiuslikult päevitunud kehade peale, mille ajel võib Alvvaysi soundi pidada kergeks hiliste 60ndate popi revival'iks. Aga Alvvaysi polegi võimalik muusikalise nähtusena mõne žanri raamidesse nii kergesti suruda, kui esialgu tundub – kõlapilti on põimitud mõningatena paljudest elemente dream-, surf- ja jangle- popist ning isegi post-pungist, ka garaažist, mis kõik toimiva tervikpildi nimel hästi tööle on pandud.
Albumi produktsioonile on muuhulgas panustanud vanameister John Agnello, kes on töötanud oma karjääri jooksul selliste nimedega nagu Sonic Youth, Dinosaur Jr., The Walkmen, Patti Smith, The Kills, Alice Cooper jt. Agnello kõrval on oma nõu ja jõuga aidanud ka näiteks teisest Toronto bändist Holy Fuck tuttav Graham Walsh.
Hitihoiatusena võiks välja tuua loo „Archie, Marry Me“, mis esmakordsel kuulamisel tõi pähe sõnad: surfrokisugemetega täpselt parajas tempos power-pop ning kleepis end kogu oma kiuslikus magususes julmalt külge. Ja kui too kleebib, siis albumi ülejäänud kaheksa lugu kasvavad külge. Iga järgmine lugu on igaüks oma erilise potentsiaaliga ning kui midagi neist esile tõsta, siis ehk „Party Police“, mida võib ühes oma igikestva armuprobleemi, kaebliku meloodia ja tumedate post-pungi sähvatustega pidada albumi kõige ballaadilikumaks looks.
Ühesõnaga, paras suvine indie-popi plahvatus see Alvvaysi debüüt, sest ausalt, solisti Molly Rankini punkhaldjaliku voksi ja kummituslikult kaunite kidrakäikude vahekorrale on keeruline (sel suvel midagi) vastu panna.
„Archie, Marry Me“:
Toimetaja: Maria Helen Känd