Arvustus. My Morning Jacketi iga pisar on juga
My Morning Jacket
„The Waterfall“ (Capitol)
8/10
Jänkide My Morning Jacketi ülikiitvaid arvustusi on Euroopas ilmunud nüüd juba mituteist aastat. Alati on arvustusel juures bändipilt, kus positsioneeruvad sellised karused mehed, pärit maakate osariigist Kentuckyst, kes ilmselt teevad mingit altfolki, mida on ajakirjade Mojo ja Uncut arvustustesektsioonid otsast lõpuni täis ja raske eristada. Ja kui seksikust ei ole, siis inimene loomulikult ei kliki.
See on sedasorti muusika, mida tuleb kuulata. Fleet Foxes ja Band Of Horses ka.
Jacketi laulja Jim James on ülimalt hea esineja. Ta on selline pisike ümmargune mehike, pikkade krussis juuste ja habemega, aga laulab ootamatult heleda häälega, ja ei laula ühtegi nooti valesti, ja laulab nii kõvasti, et täidab stuudio ära. Tema hääles on kõik tunded, on igatsus ja rõõm ja kõik see muu klišeendus, mille kohta öeldakse, et ta usub seda, millest laulab.
MMJ uus plaat on nii vesine nagu plaadinimest näha – plaadil on veel lood "Like A River", "Spring" ja "Tropics". James ütlebki, et teda inspireeris looduse ilu, konkreetselt Stinson Beach, kus plaat salvestati. Lugusid tuli nii palju, et järgmisel aastal on oodata järgmist albumit. Suurim probleem olevatki olnud, mis lugusid mis albumile panna ja millises järjekorras. Duubelplaat teemaks ei tulnud.
Muusikalisi piire bänd ei seadnud, aga kuigi bändis on ka klahvpillimees ja näiteks "Believe’i" julge süntesaator oleks justkui Rein Raamatu joonisfilmist jooksu pannud ja pehmete trummidega "Compound Fracture" kõlab nagu purjekarock, ei tähenda see, et nüüd oleks hakatud tantsumuusikat tegema. Aga see süntesaator on kahtlemata palju parem kui esimeste plaatide kuivus. Piire pole looduseteemast hoolimata Jamesi sõnul ka sõnaliselt.
MMJ lood on tavaliselt hästi läbikomponeeritud, hingamiskohti ei ole, lood muudkui kasvavad ja kitarrid helisevad. Palett on kirev, ei ole lihtsalt rock, vaid kõike, 70ndad ja gospel, kiirematest aeglase kantrini, viiulitest slide-kitarrini, ja ka vokaalpartiid kõlavad erinevates lauludes nagu eri lauljad, baritonist falsetini. Bändi viimase aja plaadid on ka professionaalselt produtseeritud võrreldes algusaegade albumitega, mis ei ole nii mahlakad. (Toimetaja jällegist kobiseb siin, et 2003 "It Still Moves" on neil kõige mahlakam üldse - VV)
Lihtsam on välja tuua keskpärasemaid lugusid. Esimese poole ballaadlikud kantrinokitsemised on peidetud niimoodi valjude palade vahele, et nõrgem mulje jääb teisest poolest, aga see ei tähenda, et "Springi" ja "Thin Line’i" tuleks eirata – Jacketi plaate kuulatakse otsast lõpuni ning nüüd upitub kõrgemale esialgu traditsioonilise rockina paistnud avasingel "Big Decisions" ja ka 80ndate soft pop "Only Memories Remain" ei vaja 7 minuti jooksul miskit muutust.
Vaata nende kontserti:
Toimetaja: Valner Valme