Arvustus. Marina And The Diamondsi ebapopp popmuusika
Uus plaat
Marina And The Diamonds
“Froot” (Atlantic)
6/10
Marina And The Diamonds on alati olnud popmuusikasõbra väike peidetud aare. Üks neist artistidest, kelle fännid oleksid ilmselt pisut pettunud, kui temast Katy Perry või Rihanna masti käibenimi saaks. Samas on Marina muusika ju igati raadiosõbralik ning kuigi korduste ja tümakaga näkku ei lajatata, ei ole tegu just eriti eksperimentaalsete paladega. Ometi on midagi Marina muusikas nende tõeliste hitivabrikutega kõrvutades omamoodi off-beat. Isegi eelmine album "Electra Heart", mis USA publikule peale minemiseks sisaldas korralikku elektrohitti "Primadonna" ning produktsiooni Dr. Luke’ilt ja Diplolt, ei olnud 100% laiatarbepop – rõhutas ju Marina igal võimalusel, et blond parukas ja varasemast otsesem muusika on ainult stereotüüpide avastamiseks loodud fiktsioon.
Paralleeli võiks tõmmata samuti Suurbritanniast pärit Charli XCX´iga – esimese albumi indie-publik kurdab, et artist on välja müünud, teise laine austajad fännavad otsekohest poppi ning imidži kalkuleeritus võib esimese pilguga kahe silma vahele jääda.
Oma kolmandal albumil "Froot" on kuulajate ees jälle Marina ise – kergelt ekstsentriline ja raskelt kurb, kuigi neist kahest omadusest ei pääsenud ta ka "Electra Heart´il". Albumi avab klaveriballaad "Happy" ning kuigi järgnev nimilugu avastab funki ja diskot, on raskemeelsuse varjust raske välja pääseda. Produktsioonilt on "Froot" tagasihoidlik ja laseb esile tõusta pigem laulusõnadel ja melodraamatilistel meloodiatel. Lugudes "I’m A Ruin" ja "Blue" tuleb Marinal eriti hästi välja nakkava popi ja armuvalu sümbioos. Nagu Robyni klassik "Dancing On My Own". Tantsid ja nutad.
"Froot" on väga ühtlane – ehk liiga ühtlane – kuulamine. Üks lugu sulandub teise, järgmine salm kõlab nagu eelmine ning lisaks on Marina esitusviis üsna kurnavalt intensiivne. Lõpuks muutub pidev epistli lugemine väsitavaks ("Savages"). Kui on üks asi, mida Marina ei oska, on see enda kergelt võtmine – isegi ta kõige popimatest lugudest kumab läbi skeptiline Walesi tüdruk, kelle jaoks on nii muusikatööstus, Hollywood kui armastus võrdselt köitvad ja jälestusväärsed. Ning kuigi suurepäraste üksikute lugude kõrvalt pole Marina and the Diamonds veel väga head albumit teinud, on ta just tänu kõigile oma vigadele lõpmatult sümpaatne ja huvitav artist.
"Forget"
Toimetaja: Madis Järvekülg