Arvustus. Robert Jürjendali spektrirohke annus D-vitamiini
Uus plaat
Robert Jürjendal
"Valguse palsam" / "Balm Of Light" (ise välja antud)
8/10
Meiemaise armastatud kitarristi Robert Jürjendali järjekorras teine sooloalbum on väljas ja meistri eelmise plaadi “Rõõmu allikas" / "Source of Joy” nime parafraseerides saab kohe öelda, et rõõm on sellest suur.
Kitarri-ambienssi koolkond on meil kindlasti ka Jürjendali kaasmõjul eri varjundeid külluslikult kiirgamas ja nii Argo Vals, Viljandi Guitar Trio ja Oleg Pissarenko Band arendavad pillikeeli omal, kõrvu kosutaval moel. Viimatinimetatu kõrval on Jürjendal aga märksa sisutihedama lähenemisega, hoidudes oma loomingus liigsetest lahtiseletamistest ja turvalisematest ilukulgemistest. Koos pillitehniliste ja efektiakustiliste eksperimentidega annavad kitarristi plaadid tänuväärset ainest sügavateks mõtisklusteks tunduvalt pikemateks perioodideks.
“Valguse palsam” räägib helikeeli valguse vajadusest, selle puudusest ja andmisest. Olles oma tõuke küll saanud meile igiomasest talveperioodi kurnavast püsihämarusest, toimib palade kogum täisväärtuslikuna kõigi aastaaegade valguses. Teatav blues ja nukrameelsus on Jürjendali käekirjas kindlalt sees; antud seisundile kaemuslike ja lohutavate ilutoonide lisamine manabki silme ette meie ekvaatorikauge lausmaa argisused ja defitsiitsed rõõmud. Toetudes küll kitarrikõla avaratele võimalustele, on albumi paletti haaratud ka delikaatsed taustajõud - siinseal kaikuvad tšello ja klavessiinipilved, käsitrummid, loodushelid ja imeõrnad sosinavokaalid. Ühtlasse uinutusse aga teemad ei kao; newage-spiritualism ja Fripp & Eno'lik luuperitranss vaheldub värskendavate pööretega eelkõige progesse, aga ka vihjetega latin-ja fusion radadele. Leebe, mitte liigselt tulevikku uudistav seisund ongi Jürjendali toon ja sellisena on ka "Valguse palsam" nauditav. Keset küllastunud helisiirupeid pole paras annus tummist mõtlikkust nüüd küll patt.
Toimetaja: Rutt Ernits