Arvustus. Metsik Saul Williams
Uus plaat
Saul Williams
"MartyrLoserKing" (Fader Label)
9/10
Saul Williams on täielik pioneer. Ta alustas luuletajana väikestes baarides, kuniks arenes edukaks muusikuks ja kirjanikuks - tema olulisus spoken-word skeenele on hoomamatu ning seeläbi on teda ka väga keeruline kuhugi liigitada. Ta ei ole nagu Gil-Scott Heron, kelles oli tohutu funk. Ta ei ole nagu Kate Tempest, kes on pärit otse tänavalt. Kõige lähedasem kontakt on ehk The Last Poetsiga tänu toorele energiale. "MartyrLoserKing" on tema viies album ning kuigi siin on palju ühiseid jooni tema varasema loominuga, siis hakkab ta minu arust mingist kastist välja kasvama. Ta naaseb erilise ürgsuse juurde ja kõlab sealjuures metsikult, isegi loomalikult. Ürginstinkt.
Pikka aega tegi ta koostööd Nine Inch Nailsi ja Trent Reznoriga, mida oli ka tema muusikas kuulda - tema spoken-word paigutus industriali keskele, see oli masinlik, tema sõnad olid justkui kütuseks selles süsteemis, mis hoidis masinavärki käimas. Olen küll tema austaja alati olnud ja tema loomingut austanud, aga 2011. aastal ilmunud neljas album "Volcanic Sunlight" oli juba pisut veider. Industrial oli lahjenenud mingiks seguks moodsatest žanridest, langedes peaaegu raadiopopi tasemele, kus Sauli vokaalist oli kadunud meeletu energia ja tema muusika sädeles nagu 80ndate disko. Kehitasin õlgu ja ei teadnud, mida arvata.
Nüüd on ta aga tagasi. Sai aru, et ei tasu ikkagi vägisi poppmuusikasse ronida ja ehitas oma muusika uuesti üles. Saul Williams ei ole enam masin - ta on mustanahaline, kes teeb muusikat nii, nagu tegid seda afroameeriklased 1920. aastatel. Neid kardeti ja nad olid mõistetamatud, neid ei peetud inimesteks - blues oli toona paganluse ja loomalikkuse, ürgsuse sümboliks. Plaadist "MaryrLoserKing" kiirgab samasugust tunnet. Võrdlusena tuleb paratamatult pähe kohe eksperimentaalse hip-hopi trio Death Grips. Nende vokalist Stefan Burnett on isegi veel hullumeelsem, veel peatamatum ja loomalikui kui Saul Williams sellel plaadil. MC Ride on provokatiivne, kuid Saul ei ole seda. Ta doseerib kõike väga täpselt ega astu kordagi üle kindlaksmääratud piiri.
Eriti tugev on plaadi rütmigrupp. Moodustavad selle siis kas kohati justkui rütmitult käivad trummid loos "Think Like They Book Say" (mis meenutasid David Bowie "Blackstari"), aafrikalikud plaksud ja lihtsakoelised rütmipillid loos "The Noise Came from Here" või pea olematu rütmimasin loos "No Different". Need taustad panevad mõtlema, et tegu on ilmselt kõige enam hip-hop albumiga senisest Saul Williamsi loomingust - ta riimid on küll praegugi üsna voolavad ja ta ei aseta sõnarõhku ega rütmi sinna, kuhu peaks, aga see hullumeelsus on justkui rohkem suunatud. Ta teeb seda hip-hopi, kust see žanr kunagi algas (või oleks loogiliselt pidanud algama, sest hip-hop arenes välja funkist ja siin seda kindlasti ei ole). Enne seda, kui olid gängtad, autotune-piiksujad ja A$APid.
See ei ole lihtne kuulamine ja kindlasti ei taha ma "MaryrLoserKingi" iga päev endale taustamuusikaks. Aga mul on hea meel, et Saul Williams on jälle selline, nagu ma teda mäletan - ehk isegi paar sammu kaugemale arenenud. Ta seisab praegusel hetkel justkui muusikatööstusest eemal ja teeb lihtsalt enda muusikat ning tal on suva, kas keegi seda kuulab. Selliseid artiste on väga vähe, kes ei allu mingitele moodidele. Tuleb au anda.
Ja kui te selle jutu abil veel ei mõistnud, kes on Saul Williams, siis kuulake seda klaverit loos "Horn of the Clock-Bike" (video allpool). Kõik on öeldud.