Arvustus. Bruno Mars võtab nüüd juba vabalt
Uus plaat
Bruno Mars
“24K Magic” (Atlantic)
7/10
Esimese kuulamise järel tundus ameerika laulja, laulukirjutaja ja produtsendi Bruno Marsi kolmas kauamängiv "24K Magic" üpris tüütu ja üksluisena. Umbes millegi sama tüütuna kui tema läbimurdehitt "Just The Way You Are", mis hoolimata meeldejäävusest mõjub siiani äärmiselt krampliku ja konstrueerituna.
Ent kuigi kõik tema kolm albumit on nii edetabelite arvestuses kui R&B ja soulmuusika valdkonnas üldisemalt edukad, tundub nüüdne plaat olevat parem kui kaks eelmist – "Doo-wops & Hooligans" (2010) ning "Unorthodox Jukebox" (2012). Bruno Mars oleks oma positsiooni meelelahutusäris justkui kätte võidelnud ning võib nüüd muusikat teha täpselt nii, nagu talle endale meeldib – ilma alustava artisti krampliku püüuga kõigile – või siis vähemalt kellelegi – meelepärane olla.
Võib-olla just seepärast on "24K Magic" suhteliselt orgaaniline, hoogne ja omas mõttes julgegi album. Selles valguses ei tundu plaat sugugi ühetaoline ja hall. Albumile pealkirja andnud avalugu tõmbab plaadi jõuliselt ja hooletu kergusega käima ning ehkki funkyliku R&B seas leidub ka pisut ballaadlikke palu ("Versace On The Floor", "Calling All My Lovelies" või "Too Good To Say Goodbye"), püsib heas mõttes napil albumil (vaid üheksa lugu) kõikevallutav hoog lõpuni välja.
Bruno Marsi vokaal on endiselt tasemel ning lugude produktsioon korralik, ent lisaväärtusena tuleb esile tõsta vaba ja loomulikku eneseväljendust ja muretut lähenemist muusikale. Just see teeb "24K Magicu" Marsi albumitest parimaks, ja areng debüütplaadiga võrreldes on võimas. Kokkuvõttes tõstab uus Mars oma orgaanilise minnalaskmisega mõnevõrra ka hoolega keskteel kulgeva ja publiku maitsemuutustega üha kohaneda püüdva popmuusika üldist taset.
Toimetaja: Valner Valme