Arvustus. Taak, mida tahame kanda
Uus plaat
Taak
"Supersargasso" (Taak)
8/10
Aastaid tagasi - kuna aeg lendab välgukiirusel, võib sellest möödas olla ligi kümme - lasi üks sõber mulle esmakordselt eestikeelset doom metal'it. Olin seda muusikastiili enda jaoks alles avastamas ning Taak tekitas toona segaseid tundeid. Mulle tundus siiralt, et kuulan paralleeldimensioonis musitseerivat Ruja. Metalsemat ja käredamat, ent episoodiliselt vahel justkui identset. Taaga ninamees Mart Kalvet kord juba on vokaalselt nõnda võimekas ja võrdlused kadunud Urmas Alenderiga pädevad täiesti. Ja aja möödudes olen mõistnud, et see võrdlus pole tekkinud ainult minu peas. Pärast kollektiivi esimese albumi "Koerapööriöö" (2006) ilmumist arvasid paljud nii.
Kümme aastat hiljem ilmavalgust näinud “Supersargasso” rujalikud elemendid on alles. Kes vähegi Alenderi surematut häält une pealt mäletab, tunneb selle mitmes palas ära, näiteks pakub seda mõnusa starterina avalöök "Õrjetu Jaak". Aga seda häält ei tekitata teispoolsuses. Seda teeb Kalvet. “Supersargasso” metalblender teeb oma töö hästi ära. Ville Veeringu trummid, Kristjan Virma klahvid, Urmas Jõgi kitarr ja Ott Orase bass on piisavalt kaua kokku mänginud, et tekitavad kehas mõnusaid võnkeid kasvõi iseseisvana.
Isikliku elu kõnekaim mõõdupuu sellise muusika puhul on alati minu metali-kauge elukaaslane - kui koos autoga sõites palub ta pärast teist lugu mingi muu plaadi peale panna, on mehed oma töö järelikult hästi teinud. Tegelikult ongi tore: järelikult kuulan üksi ja kolm korda valjemini. Sobib. Kõige mõnusamalt klopib kuulaja läbi "Viimane õhtu Bela Lugosiga" - doom kõige doomimas võtmes.
Aga Taak pole kaugeltki ainult heli. Taak on ka mõte, mille edastab Kalvetis peituv luuletaja. Näiteks "Mu hambaid kuulatakse pealt" on mõnus segu, kus esindatud skisofreenia ja vandenõuteooriad. Ilmselt poleks seda soovitatav kuulata pärast novembris Tondiraba jäähallis toimuvad David Icke’i loengut. Mine tea, äkki flipib ära. Plaadi kõrgpunkt on aga mõnusalt rütmikas "Eesti sült ja Eesti muda", mis võtab iroonilises võtmes kokku kodumaa murekohad. Kalveti võimas ja plaati läbiv selgelt arusaadav vokaal loob noorpoeet Kaarel Kressa sõnadega imelise sümbioosi.
Taak tähendab üldiselt koormat või raskust, mida enamasti ränk kanda. Ansambel Taak on küll raske, aga see on hea raskus. Sa tahad seda raskust kanda.
Toimetaja: Valner Valme