Arvustus. Wilco usub pisaraid
Uus album
Wilco
"Schmilco" (dBpm)
7/10
Pärast mullust ootamatult kitarriraju tähesõdade ("Star Wars") plaati paistab Wilcol olevat väike nõrkuse ja nostalgia hetk. Bänd on tagasi oma tavapärasemate liistude juures, milleks on introvertse indie-schmindie ja alt-kantri süvahoovused. "Schmilco" lahkab lapsepõlve, uitab noorusradadel, kaevub endasse, otsides õigustusi ja põhjendusi elu keerdkäikudele ning sellele, miks keegi on selline, nagu ta parasjagu on. Kõik see ei möödu muidugi pisarateta, mida valatakse albumi avapalades ohtralt ("If I Ever Was A Child", "Cry All Day").
Esinutja ja lugudemeistri Jeff Tweedy suurimaks painajaks tundub aga olevat normaalsus – olla nagu teised. Samas on raskused reaalsusega leppimisel ehk olnudki just see loomet käivitav mootor, mille jõul juba kümnenda albumini jõuti. Jätkuvast sisemisest põlemisest hoolimata on Wilco loodav muusika üllatavalt standardne, võiks öelda lausa keskpärane. Õnneks kallutavad kitarride meeldivalt nihkes jämmimised ("Common Sense") peamiselt sõnalisele osale toetuva albumi veidi enam tasakaalu ja siin-seal tehtud kerged tempovahetused ("Cry All Day", "Someone To Lose" - vaadake alt videot) toovad juurde värsket hapnikku, päädides whitestripesliku looga "Locator".
Kerge ängihõng ei lahku siiski ka lõpulugudest, mistõttu muidu ülivilunud käega kirjutatud plaat võib hakata lihtsalt emotsionaalselt üle jõu käima. Minul umbes nii juhtus ja ma pole kindel, kas ja kui pea ma "Schmilco" juurde tagasi pöörduks. Mõnel hallil ja vihmasel päeval ehk...
Toimetaja: Valner Valme