Arvustus: ärme võõraks jää, Modest Mouse
Uus plaat
Modest Mouse
"Strangers To Ourselves" (Epic)
7/10
Kui ilmus eelmine Modest Mouse’i album, Johnny Marri osalusega "We Were Dead Before The Ship Even Sank" (2007), jäi pronksiööni veel veidi üle kuu. See oli ammu. Kaheksa-aastane paus polnud plaanitud, nii lihtsalt juhtus. Ja ega bänd ju maamunalt õhku haihtunud, tuuritati mõnuga ning vahepeal anti välja b-poolte EP "No One’s First And You’re Next". Üheks pika albumipausi põhjuseks oli bassimehe Eric Judy lahkumine. Tüli ei olnud, noad ei lennanud, Judy tahtis lihtsalt oma kolme lapsega aega veeta, kõik ei jõua elu lõpuni rockstaarid olla. Õnneks on suur osa plaadi bassikäike siiski tema poolt kirjutatud.
Venimist soosis seegi, et ansambli ninamees Isaac Brock otsis kaua enesele meeldivat saundi. Käidi erinevate tüüpide jutul, enne kui Brock produtseerimise enda õlule võttis. Koostööd jõuti teha nii Big Boi kui Krist Novoseliciga. Nirvana legendiga lugu jõuab tõenäoliselt Modest Mouse’i järgmisele albumile, millest enamik juba valmis. Loodetavasti leiab kunagi kuulaja kõrvad üles ka kollaboratsioon OutKasti mehega.
No nii. Räägime asjast ka. "Strangers To Ourselves". Tõsised indie-mehed on saanud järjekordse Modest Mouse’i albumi, mida vihata. Võib-olla isegi õigusega, sest olgem ausad, bänd oli kõige kõvem ikkagi siis, kui nad olid 1990ndate lo-fi-kitarrikriuksu trio. See oli see aeg, mil Brock jõudis elada üleujutatud majas, vagunelamus, silla all ning töötada alastimodellina, rekkajuhina ja veoautode koristajana. Praegu meeldib talle metsas seenel käia ja väidetavalt peab mesilasi. Elu teeb omad korrektuurid.
Aga plaat pole üldse halb. Jah, veidi üleprodutseeritud, liiga palju kihte, liialt instrumente. Jah, ilmselt kõige laialivalguvam tagasihoidlike hiirte plaat. Ühtegi läbivat joont pole, tulemuseks paras tohuvabohu. Jah, sõnad on inimese üksildusest, maast ja universumist, igavikust ja antikapitalismist nagu tavapäraselt, aga kus on kõik vägevad one-liner’id? Brocki ideed väsivad. Aga veidrad ollakse ikka, ekstsentrilisus pole grupist kuhugi kadunud. Ja albumi tohuvabohusus on samas ka plusspool – esimest korda kuulates ei tea kunagi, mis nurga tagant välja hüppab.
Kellele on meeldinud ansambli raadiohitid "Float On" ja "Dashboard", võib endale laia naeratuse suule manada – "Lampshades On Fire" on klassikaline viimase kahe Modest Mouse’i albumi avasingel. Jube catchy. Kummina põrkuv bass ja Brock, kes laulab, kuidas me hävitame maa ja siis järgmise planeedi, mille ette võtame. Ma ei tea. Nagu spirituaalne kaaslane Midnight Oili palale "Beds Are Burning". Kängurumaa mehed tegid muidugi paremini. Omaette väänik on "Pistol (A. Cunanan, Miami, FL. 1996)", mis nimetatud Gianni Versace tapnud sarimõrvari järgi. Tegemist ilmselt bändi seni kõige eksperimentaalsema rajaga. Autotune ja puha. Kõlab nagu Badass Yuki kaverdamas Keshat. Või vastupidi. Siiamaani ei saa päris hästi aru, kas see on geniaalne või mitte.
Lüüriliselt haarab kõige rohkem kaasa "Ansel". Lõbus upbeat-pala troopilise helikeelega. Lugu ise räägib Brocki venna hukkumisest. "The last time that you’ll ever see another soul/ Nah, you never get to know/ No, you don't know". Tasub meeles pidada. Albumi tipphetkeks on "The Ground Walks, With Time In A Box". Ilmselt parim lugu, mida Talking Heads kunagi ei kirjutanud. Lisa võrrandisse hiirte 15 aasta vanune "Tiny Cities Made Of Ashes" ja Simpsonite teemaloo autori Danny Elfmani parajalt veider new wave’i kooslus Oingo Boingo ning tulemuseks on suurepärane gruuv. Umbes sama hea on honky-tonk-klaveriintroga "Sugar Boats", mis on parajalt teatraalne tsirkuse umpa-umpa. Kujutage ette hästi palju kõutse, kes aiaaugust läbi minnes ei satu mitte koju, vaid kahtlasse alternatiivreaalsusse, kus nad muutuvad järsku sõgedateks kaabudega pillimeesteks, viskiga immutatud lips ees.
Mis siis veel? "Pups To Dust" ja "The Tortoise And The Tourist" vaatavad tagasi bändi 90ndatesse. On ja ei ole ka. Täitsa mõnus, aga kehvema produktsiooniga töötaks väheke paremini. "Coyotes" on üsna igav indie-folk, aga vähemalt saab ampsu kantrit "God Is An Indian And You're An Asshole"-nimelise vahepala näol.
Nojah. Huvitav oleks näha, kuidas edasi? Järgnevale plaadile peaksid mahtuma kreisimad palad, mis "Strangers To Ourselves’ile" kohe kuidagi ei sobinud. Mida sõgedam Modest Mouse on, seda parem. Siin on hullumeelsust, aga veidi liiga vähe. Mõned turvalisemad lood ("Be Brave", "Wicked Campaign" ja mõni veel) maha ning oleks üldseis parem. Samas ka mõistetav. Vaevalt, et bänd tahtis pärast 8-aastast pausi vaid kümne looga välja tulla. Praegu on 15 ning kõik bändi erinevate ajastute austajad peaksid oma doosi kätte saama.
Toimetaja: Valner Valme