Arvustus. Estoner sobib Eesti brändiks
Uus plaat
Estoner
"Lennud saatana dimensioonis" (Golem)
8/10
Kas järgnev kirjeldus tuleb tuttav ette? Oled just saanud uue plaadi, mille asetad mängijasse. Paned kõrvaklapid pähe ja booom. Esimeste sekunditega saad aru, et seda plaati kuulad veel ja veel.
Täpselt selline tunne võib sind vallata, kui sind huvitavad rännud doom-stoner-metal-psühhedeelsetel radadel ja sa soetad oma albumikogusse Estoneri teise täispika "Lennud saatana dimensioonis".
Avalugu "Vägisammas" käristab tuttavalt tüüpilise stoner'ina ja meenutab veidi bändi debüütplaati "The Stump Will Rise" (2012). Või siis selleaegset Nevesist. Ent edasi saab selgelt aru, et Estoner on arenenud teises suunas. Ehk on asi selles, et koostöö on lõppenud austraallasest vokalisti Corey Tomlinsiga, ent stoner-sugemeid ja downunderlikku gruuvimist on märksa vähem.
Kui mõni metal-mees oleks kohustatud albumi liigitama ühte stiili, oleks see kindlasti doom ja see doom leiab kenasti tee raskemuusikaaustajate tuumani. Ülejäänud bändi koosseis on jäänud samaks (vokaal ja kitarr - Kristian Vallikivi, kitarr - Ralf Vinkler, bass - Jaanus Luka, trummid - Anton Veeremets) ja on näha, et kogemusi turjal on omajagu. Ja see kooslus paitab mingi meeldiva metallesemega kõrva. Näiteks lusikaga.
Kõige omapärasem leid plaadilt on aga indie-rocki sugemed, mida võib tunda palades "Reptiloid" ja "Null", ent täiesti ilmselgelt albumi nimiloos, viimasena kõlavas "Lennud saatana dimensioonis". Seda pala kuulates tuli kohe meelde totaalne indie-proge-bänd Andy Hug, mõnd kuud tagasi Rock Cafes kuulamas käisin.
Hiljaaegu pakkus Eesti meedias enim kõneainet hollandlane Peter Kentie, kes Eestile uue brändi välja pakkus. Tasuta. Viimasel ajal ka Euroopas tuuritav ESToner võiks samuti hollandlase kontseptsiooni mahtuda, sest passib omas žanris kindlasti Eesti muusikat esindama. Aga mitte tasuta. Selle albumi eest võiks maksta küll.
Toimetaja: Valner Valme