Arvustus. Tyler, The Creatori alter egode pillerkaar ei lõpe
Uus plaat
Tyler, The Creator
"Cherry Bomb" (Odd Future)
7/10
Tyler on edvistav, ennastupitav, -ülistav, jõhker romantik ning otsib nüüd vist teed valguse poole. Ta on endiselt tõeline veiderdaja. Odd Future´i teised tiinräpparid siin ei osale, ka Earl Sweatshirt andis hiljuti välja uue albumi, Frank Oceani teine LP peaks samuti erinevate allikate teatel sel kuul ilmuma. Kuigi Odd Future on vist no more võib Tyler kõige tõenäolisemalt oma variatiivsuses kogu kamba vaimu individuaalses loomingus edasi kanda.
Ja seda ta üritab. Kõnealust albumit on raske kuulata, seda peaks justkui läbi huumori üle elama. Ütleme, et see võiks olla räppmuusikal ja Tylerile teatavasti üledramatiseeritud paroodia vaimus oma videosid teha meeldibki (vaata allolevat videot). Püsimatu vorm võib olla mõnda aega kõiki meeli haarav meelelahutus, aga jõulise tähendusliku ühenduse tekitamiseks on seda kõike liiga väsitavalt palju. Kohati juba vokaalipõhiselt.
Ma sooviks "Cherry Bombi" vaadelda kui viimistletud tervikut algusest lõpuni, aga rohkem kui kolme täiesti erineva karakteriga häälte ja sõnumite järjepidevalt vahelduv võitlus-väitlemine – verbaalne sõnasõda – takistab kõike ühenduses nägemast (kaasa teevad näiteks ka Kanye West, Pharrell või Lil Wayne). Lõpetage ära see, mis tundub nääklemisena ja laske korraks maha jahtuda. Võtkem asja tõsiselt, tahaks öelda, ja ärge raisake hüvi detaile tühjale-tähjale. Aga siis meenub, et see ju ongi Tyler. See on tema kui kunstniku teravmeelitsev puudutus, mis tabab ühtmoodi äratuntavalt nii rocki, jazzi kui ka post-dubsteppi või siis rõõmu, kurbust ja viha – nii stiililist kui ka emotsionaalset sortimenti.
Ta produtseerib uue maailma, mis väljub muusika piiridest. Kogu tema elu on sõu, teadlikult vastik ning vallatu. Seda näitas mees oma vägivaldsete-robustsete sõnavõttudega täidetud albumit "Goblin" tabanud kriitikat muigega maha pühkides. Misantroopia paroodia kuues esitletuna. Ma ei saa seda heaks kiita, sest see ei ole naljakas. Iseenesest ei ole sarnane attitude midagi uut, aga ju siis oli sobiv aeg ja koht, et need trikid välja vedasid. Me oleme tundma õppinud Tyleri erinevaid alter egosid, aga senini ei tea keegi, kes on mees Tyleri taga. Ta on pidevas arengus, muutuses, ettearvamatu ja tõenäoliselt ka tulevikus paljunev.
Tyler võttis positsiooni, kus esmane on mäng, side reaalse eluga ähmane ning isegi misogüünne ebatolerants sõnades hiljem seetõttu kergelt maha raputatav. Nüüd võib ta lubada endale mida iganes. Ta võib öelda, et tegi huumorit, aga me ei tea, kas see oli omakorda nali või mitte. Talle meeldib segadust tekitada. Kõike seda hoolimata tõigast, et Tyler väidab end räppivat vaid sellest, mis tema elus just praegusel hetkel toimub.
Vanad fännid kritiseerisid Tylerit: "Miks sa enam tõsiselt kurbadest asjadest ei kõnele, miks on kõik nii vahva ja humoorikas? Kus on depressiivne nägemus ja kurbus, mida sinu me sinu loomingus kaifisime? Kuhu jäi see, millega me suhestuda oskasime?"
Ja Tyler vastas: "Kamoon, noored, liikuge ajas edasi. Miks ma peaksin negatiivne olema? Minu elus on vahepeal nii palju toredaid asju juhtunud."
Miskipärast arvatakse, et melanhoolia, probleemid, elu pahupool, äng, rusutus käib kuidagi autentsemalt päriselu, -inimesega kokku kui kõikvõimalik positiivsus. Aga see ei pea ju tingimata nii olema. Noh, kõik masendav ei pea ju alati tähendusrikkam ja elulisem olema. Tyleri puhul tunduvad muidugi mõlemad vaated pigem konstrueeritud, irvitusega kaetud, aga kunst võibki vahel olla ka eelkõige esteetilisust, mitte reaalsuse peegeldust taotlev. Ilumeelt ei tohi igal juhul unustada ja see püsib kindlalt Tyleri agendas.
Reivisündid, elektrooniline jazz, sub-bassi breigid, soul, 90-ndate house´i perkusioonisämplid, aga ka vanakooli sirge räpibiidi peal klohmimine ja kitarrimüra – väga erinevate saundide ekstravagantne loomaaed. Kõike kohtab tiheduses, mis ähvardab pea lõhkuda, albumi lõpp hoiab ennast rohkem vaos. Lugusid fragmenteerivad filmilikud vahepalad, dialoogid, fookuse leidmisega on tõsiseid raskusi, aga Tyleri fookus ongi vist fookuse puudumine. New-school postmodernistlik räpp kogu oma piirituses, püsimatu on ka albumi tõmbleva iseloomuga post-produktsioon, mis nimiloos kõlarid purustada ähvardab.
Sõnades on kuhjaga gängsta-žargooni, aga ka romantilist uus-Tyleri pilku pilvedesse, pornot ja ka niisama tühja paukumist. Provokatsioon pole kuhugi kadunud, me oleme tema puhul sellega lihtsalt juba harjunud. Teatav pehmenemine siiski ilmneb, võib-olla otsib Tyler lunastust, ei tea.
Samal ajal pakub ta märksa rohkem nutikaid, ajatuid meloodilisi fragmente, mis sööbivad ajju, ta mõistab, et publiku kinnipüüdmine nõuab teravaks lihvitud konksu. Ta oskab lugusid kirjutada. Nii, et ka muidu väärtuspõhiselt Tylerile vastanduvad inimesed on sunnitud kukalt kratsides tema loomingut hindama. Ja seda vist võib nimetada geniaalsuseks küll, sest see ei ole huupi laksimine, ta teab, mida ta teeb ja tundub seepärast oma enesekindluses nagu noor vanainimene. Mida kõike sealt allikast küll tulevikus tulla ei või... aga ükskord, väidan, muutub nii tekstiline kui ka heliline siplemine tüütuks.
"Nobody can tell me where I´m headin...//...They say I´m crazy, but that´s the best thing going for me...//...I made a million mistakes, but I´m successful in spite of ´em." – nii ütleb loos "Smuckers" mõned kokkuvõtvad sõnad eelneva kinnituseks hoopis Kanye, mitte Tyler ise. Järjekordne vildakus, esitleda otseselt end defineerivaid steitmente oma loomingus kellegi teise suu kaudu.