Arvustus. Destroyer hävitab, et taasluua
Uus plaat
Destroyer
"Poison Season" (Merge Records, Dead Oceans Records)
7/10
Vähe tuleb hoobilt pähe muusikuid ja kollektiive, kes on osanud end sügavatest 90ndatest mängida aastasse 2015 viisil, et nad ei mõjuks üldises musaskeenes kuidagi rudimentaarselt. Destroyer on üks sellistest. Albumist albumisse on hoitud oma saundi trendidest sõltumatu, kuid alati aktuaalsena; umbkaudu 20 aasta jooksul on välja antud kümmekond kauamängivat, mille ühiseks omaduseks paradoksaalsel kombel on see, et neil suurt ühist ei ole. Nagu on väljendanud ka bändi ninamees Dan Bejar ise, siis on iga kord nullist alustamine mõnes mõttes ka nende eesmärgiks – hävitada, et taasluua.
Kes on Destroyer aastal 2015? Üsna hooletu, aga täpselt piisavalt tundlik. Lohakalt elegantne, kui peaks kuidagi kokku võtma. Üksik hunt kesk suurlinna, kes ei otsi sealt oma kohta, aga keda köidab ümbritseva vahetus ja pealiskaudsus, seda täpselt nii kaua, kuni ta saab kõige selle keskel jääda anonüümseks, mis ehk suurlinnades pole üksiku romantiku jaoks just kuigi keeruline ülesanne.
Rääkides suurlinnadest, siis "Poison Seasonil" on meeletult mastaapi ja ruumilist ambitsiooni – viited Times Square’ile lugude "Times Square, Poison Season I", "Times Square", "Times Square, Poison Season II" näol toovad meid otse Manhattanile, New Yorki ning "Bangkokiga" hüpatakse korraks isegi Taimaale.
Sümpaatne on "Poison Seasoni" väga dünaamiline ajastu-ülesus. See ei haaku kaasajaga, vaid on oma ankrud hiivanud lugematutesse erinevatesse kümnenditesse, päriselt kuhugile randumata. See pidev ja hästi tuntav muutumiskäik on ehk "Poison Seasoni" kõige olulisemaks elemendiks ja seetõttu pakub album peaaegu et kinematograafilist kogemust, ka Broadway-tasemel suursugust teatrit. Siin on heas mõttes üle võlli keeratud melanhooliat, draamat ja haaramatut ilu, mis katsutav küll ainult hetkeks, kuid pikaajalise emotsionaalse mõjuga.
Toimetaja: Jaanika Valk