Arvustus. Tortoise kakskümmend kuus aastat ja seitse albumit hiljem
Uus plaat
Tortoise
"Catastrophist" (Thrill Jockey)
7/10
Tortoise polnud kindlasti bänd, kelle plaadi ilmumise hetkeni minuteid loeti. Ometi on tegemist omamoodi kultusprojektiga, kelle teenetelisti kuulub indie-rocki sulandamine dub'i, elektroonika, jazzi ja eksperimentalisimiga. Seda ajal, kui teised indid rock’n’roll'is ja pungis marineerisid. Tänapäeval ei ütle Tortoise'i kohta muidugi enam keegi indie, sellise muusika jaoks on nüüd kasutusel veel vähemütlev žanrimääratlus - post-rock - aga nende muusika kõlab ometi samamoodi nagu 20 aastat tagasi. Ja seda kõige paremas mõttes.
Alles neid ridu kirjutama hakates tabasin end mõttelt, et bändidelt, mis on tegutsenud vähemalt 25 aastat, ei oodata enam eriti midagi. Kui nende muusika kõlbab endiselt kuulata, siis rõõmustatakse, kui mitte, siis ei ole ka keegi eriti pettunud. Ongi põhjust jälle välja otsida vanad plaadid, mille abil artist nii kaugele välja vedanud on.
Teadupärast on taolist voolavat-eksperimentaalset helimassiivi peaaegu võimatu sõnadesse panna. Õnneks on "Catastrophistil" oma pidepunktid, millest kinni haarata annab. Need on kaks üsna mitte-tortoise'ilikku vokaaliga lugu: cover David Essexi loost "Rock On" ja shoegaze'ilik "Yonder Blue". Kui esimene on fännid kahte leeri rebinud, siis teine need jälle ära lepitanud. Jätame "Rock On'i" pealetükkivalt raskemeelse versiooni hindamise kuulajatele, fakt on, et tegu on bändi ajaloo ühe ootamatuima lükkega. Samal ajal kui "Yonder Blue" (vaadake alt videot), mille vokalistiks on muide Georgia Hubley Yo La Tengost, üllatab ka, aga siiski on tegemist pigem positiivse sürpriisiga eriti nende jaoks, kes on Tortoise't kuulanud aegadest, mil nende plaate muusikapoodides veel indie-sektsioonis müüdi.
Plaadi võibki mõnes mõttes jagada kaheks mõtteliseks osaks – alguse kaks kolmandikku kulgeb suht klassikalises tortoise-võtmes, nagu me neid kuulma harjunud oleme (välja arvatud see "Rock On" muidugi). Jazziliku ülesehitusega lood, kus rifid on küll välja mõõdetud, aga kuulaja jaoks ettearvamatud. Meeleolu ei saa nimetada just minoorseks, pigem jahedaks ja introvertseks. Albumi lõpus aga toimub mingi muutus, justkui oleks plaadi lindistamise lõpufaasis kardinad eest kistud ja päike stuudiosse lastud. Päris troopiliseks ei lähe, aga kõvasti soojemaks küll. Plaadi viimased, "Tesseract" ja "At Odds With Logic" võiks lausa mõnel balearic-kogumikul figureerida.
Tortoise'i kõbusaid postrokkareid saab laval näha juba lähipäevil algaval Kesk-Euroopa tuuril ja samuti paljude eestlaste lemmikfestaril Primavera.
Toimetaja: Valner Valme