Arvustus. Deerhunter teeb peaaegu päris ameerika rocki
Uus plaat
Deerhunter
"Fading Frontier" (4AD)
7/10
Deerhunter tegi oma seni kõige normaalsema plaadi. Tõsi. Kriitikud üle ilma on avastanud, et Bradford Coxi bande purjetab nüüd täie rinnaga FM-rocki lainetel. Siin ei ole avastada midagi. Cox on ise öelnud, et selle, seitsmenda pika plaadi tegemisel avaldasid mõju INXS, R.E.M. ja Tom Petty, muudki taolised staadionite ja raadiote saurused.
Nüüd aga tuleb järsk vahe sisse. Ja ka siin ei ole keerulist midagi. Sa kas oled macho või ei ole. Kui enamus nn suurt ameerika staadionirocki (ja žanritunnuste järgi läheb siia patta ka INXS Austraaliast) on kandev, raske trummiga, musklites, löövate refräänidega, rusikaga õhku taguv (Bruce Springsteen ja isegi pisut feminiinsem ELO ei hoia kahureid vaos), siis Cox ja ko on pehmed siidikäpad. Nende muusika on küll päris pop, päris rock, aga läbilutsutatud kujul ja hingeline nagu jõulukingi saanud laps (või mõnes loos nagu laps, kellelt on jõulukink ära võetud).
Mis eristab näiteks albumi avalugu "All The Same" Coxi mainitud eeskujudest. Seal, kus INXS-il olid kulminatsioonid, jõulised kidra- või sündikäigud, Michael Hutchence'i sütitav laul, seal Deerhunter sulab ära, vajub läbi jää, heldib ise oma muusikast ja peab napilt loo lõpuni vastu.
"Living My Life" (vaadake alt videot) hoiab täitsa kenasti pedaali FM-rocki struktuuris, aga see rütmisektsioon on nii nõtke, et isegi Fleetwood Maci vaste kõlab selle kõrval karulauluna.
"Breaker" tapab aga eelkõige geniaalse, kuid ülipisikese ja pigem hipifolki kuuluva kidrakäiguga, kui üldiselt üpris pandava laulumeloodiaga - mis tegelikult peaks sellist lugu kandma. Ning sündikäik viib vahepeal hoopis laulust minema.
Sellist melanhooliat nagu loos "Duplex Planet" lubab endale ainult see, kelle jaoks see on normaalne maailmatunnetus, mitte hoob kellegi südame võitmiseks (rääkimata siis masside) või püüdlik kutse asuda esitajale kaasa tundma.
Saatan on pisiasjades ja need saundid ning käigud siin plaadil on salakavalad. Suht kenasti ja kõigilemõistetavalt sentimentaalne Tom Petty on puuraidur Deerhunteri plaadiga võrreldes.
Ega see sulnidus ei ole alati pluss ega eesmärk omaette. "Take Care" vajub iseenda armsuses laiali ja lõpulugu "Carrion" langeb ansamblist sootuks välja. Aga kokkuvõttes on "Fading Frontier" oma äraspidisuses õnnestunud katse haarata trooni ning eriti sümpaatne on see, et katseks see jääb, sest kuigi Deerhunteri lookirjutus on ülikõrgel tasemel, on nende jaoks muusika ise, selle tegemise ja esitamise protsess seni veel ilmselt lõpptulemusest tähtsam, ehk siis puudub tööstuslikule popile omane nüri maksimalism. Siin on pooltoone, siin on meeleolu, on kõrvalekaldeid ja äralibisemisi.