Arvustus. The Coloristi akustilised kontsertremiksid Emilíana Torrini lauludest
Uus plaat
The Colorist & Emiliana Torrini
"The Colorist & Emiliana Torrini" (Rough Trade)
8/10
Emilíana Torrini on üks Islandi märkimisväärsematest naisartistidest. Ta on osalenud elektroonilises bändis GusGus, töötanud mitmes eri muusikastiilis ja teinud laulukirjutajana koostööd muuseas ka Kylie Minogue'iga. Tema läbimurdeplaat oli "Love in the Time of Science" (1999), kõige tuntum hitt aga "Jungle Drum" aastast 2009. Seni viimane stuudioalbum "Tookah" ilmus 2013.
Samal aastal moodustus Belgias üks isevärki orkester nimega The Colorist. Kaheksaliikmeline grupp kombineerib orkestripille isekujundatud instrumentidega ning kirjutab nendele pillidele uusi seadeid erinevate vokalistide lugude jaoks. Orkester oli huvitatud koostööst Torriniga ja nii proovitigi alguses remiksida lugu "Animal Games". Tulemusega jäid mõlemad osapooled rahule ja nii järgnes rida kontserte 2015. aastal. Nüüdseks on väljas ka kontsertplaat.
Enamik repertuaarist tuleb Torrini viimaselt kolmelt stuudioplaadilt: folgilik "Fisherman's Woman" (2005), täisbändilikuma kõlaga "Me and Armini" (2008, ka "Jungle Drum" pärineb sealt) ja üsna eklektiline viimane plaat "Tookah". "When We Dance" ja "Nightfall" on uued laulud. Esimene neist suurepärane kammerkõladega art-poplaul ja teine ilma kindla rütmita ja klassikalisest muusikast mõjutatud nii kompositsioonis kui seadetes.
Kõige ootuspärasemad erinevused seadetes tulevad albumi "Fisherman's Woman" lugude puhul. Algne leonardcohenlik minimalism on asendanud lopsakama instrumentatsiooniga, samas säilitab The Colorist originaalide delikaatse tunde, aga võtab siiski vabadusi ka põnevate instrumentaalsete lõpuosade lisamisega lugudele "Today Has Been OK" ja "Thinking Out Loud".
Sama lopsakas instrumentatsioon sobib laitmatult ka suurimale hitile "Jungle Drum". Ülejäänud "Me and Armani" teemadest on esindatud "Bleeder" – ainuke, mis ka originaalis keelpille sisaldas – ning "Gun". Viimase puhul peab tõdema, et originaali pingetkruviva elektrikitarri-minimalismi asendus sellisena, nagu The Colorist on siinkohal teostanud, on küll huvitav, aga sellele tasandile ka jääb.
Torrini lugudes on kitarrile üsna osavalt oma nišš leitud ja nii peab ka "Caterpillari" puhul tõdema, et ilma intelligentse kitarrisõrmitsemiseta on see laul lihtsalt kena salongimuusika. Elektropopiliku algega "Speed of Dark" jällegi võidab suuresti kontrabassist, mis duubeldab põhisündiliini, ning leidlikust mängimisest akustiliste tekstuuridega. Tasub kuulata, mida pillid ses laulus teevad, eriti lõpupoole.
Kindlasti olid need kollaboratiivsed kontserdid kohapeal piisavalt nauditavad elamused, et kanda välja ka plaadil veidi kahvatumalt kõlavaid palasid. Sellegipoolest on käesolev kauamängiv väärt testament põnevale kohtumise artisti-laulukirjutaja ning leidlike interpreetide vahel.
Üks uutest lugudest albumil on "When We Dance":
Toimetaja: Madis Järvekülg