Arvustus: DVPH toob lauale natuke veel ja veel enamat
Uus plaat
DVPH
„Natuke veel“ (Superbandiit)
8/10
Põhjamaade Hirm on oma emsii-karjääri jooksul muusikat mitme erineva projekti raames väljastanud. DVPH, kooslus Dragan Voltaga, tundub olevat produktiivseim tandem seni – viimase kahe aasta jooksul on ilmavalgust näinud kaks kauamängivat.
Värske album kannab pealkirja „Natuke veel“, mis juba iseenesest viitab teatud järjepidevusele. Eksiteele see ei vii. Klassikalise ja abstraktse hiphopi vahel köiekõndi tegev muusika, mis „Mõtted on mujal“ albumi tuumiku moodustas, naaseb ka siin: kui võtta kõla iseloom ühe sõnaga kokku, oleks selleks sõnaks ’öine’. Kohati jazzilik, natuke psühhedeelne, suuresti sombune ja – viimase loo pealkirja tsiteerides – hõljuv tervik, mis enamasti loo alguses õhkkonna paika paneb ja seejärel malbelt sahisevate löökpillide taustal selles rahulikult ringi kulgeb. Jazzilik „Egas midagi“ ja hoogne riimidega kaetud „Pikk laud“ lisavad ka tänuväärt mitmekülgsust.
Hirmu värsid kõlavad eelmise peatükiga võrreldes nii tuttavalt kui ka värskelt. Tuttavalt selles osas, et endiselt on levinud pikad, aeglaselt mööduvad silpide read, mis tunduvad rajalt kaugele minema rändavat, aga hetk hiljem, tahavaatepeeglisse vaadates, osutuvad peenelt kokku lükitud ABAB riimiahelaks. Samas on PH toon varjundirikkam ja kohati muhedam kui varem. Ülimalt meeldiv on eelmainitud pala „Pikk laud“: Hirmu flow lülitab üle pika aja sisse teise käigu, mida räpi põhiväärtuste austajatel ütlemata tore kuulda on, ja refrään mõjub kui tänavuse Forevo ajal tehtud foto – kus kõrvuti seisab suur osa EHHi hall of fame’ist – helikangale laotud vaste. See kirjeldab hästi tekstides toimunud muutust: endiselt leidub vaimsust, kunsti, elutarkust ja muud kajastavaid mõtteteri, kuid kui „Mõtted on mujal“ peal oli suurem osa tekstidest kuidagi... üldine või liiga abstraktne, et kõnetada, siis käesoleva plaadi teeb löövamaks selle isiklikum (või inimlikum?) natuur. „Karavan“ meenutab eelmise plaadi esitluskontserti ja kergitab kaabut ühtsustunde ja toetajate ees, „Egas midagi“ innustab tulgu-mis-tuleb mentaliteediga maailmale vastu astumist ja selles endale sobiva koha leidmist. Mikrofon rändab üle tuumapeade ja läbi kunagiste pidude, rännakute ja kontsertide miljöö. Omal moel on tegu rahulikkuse, kogemuse ja enesearendamise muusikaga.
„Natuke veel“ on eelnevast plaadist umbes kolmandiku võrra lühem ja tibake fokuseeritum. JOC on ainus esimese albumi külalisartistidest, kes ka siin figureerib, lisaks on külas s’Poom ja WST, kelle värss, nagu kombeks, tekitab mõtteid, et kas tal kunagi plaati ka tulemas on. Kui DVPH esimene album oli kui uue maa avastamine, siis teine peatükk meenutab asumaa järk-järgulist sisse elamist. Maastik hakkab isiklikke tähendusi omandama, tekkimas on omamoodi folkloor ja kõik näeb kodusem välja.
Toimetaja: Valner Valme