Arvustus. Ariel Kalma new age-kogumik, mis ei sobi padja alla panna
Uus plaat
Ariel Kalma
"An Evolutionary Music (Original Recordings: 1972 - 1979)" (RVNG INTL)
Põhikooli ajal pidi aktuste eel alati paaniflöödimuusika saali kogunemise taustaks mängima. Seda, mida juba varsti, kui kevadisemaks läheb, näiteks Tartu kaubamaja eest indiaanlastelt CD-l osta saab. Ja alati, kui ma puutun kokku spirituaalsust imiteerivate helidega, kus erinevate väikepuhkpillide meloodiad usjalt voolavad, laineliste piirjoontega kujundeid joonistavad, tabab mind lapsepõlvetrauma kooliaulast.
Õnneks on see siin päris new age, kuid tollal, paarteist aastat tagasi, oleks Ariel Kalma mulle tõenäoliselt flööditümakaga suhteliselt sarnast mõju avaldanud. Tegelikult on üks - Kalma - tunnetuslikult autentne ja tõeline spirituaalne vabadus ning teine meeleheitlik ja kasuahnelt piiritletud pastišš.
Eelkõige on sedalaadi muusika defineerimise lakmuspaberiks rütmimustrid või rütmituse mustrid ja võimalikult rikkalik saundipalett. Kandev idee ja struktuur ajateljel ei ole üldjuhul terviku seisukohalt oluline. Ja tihti on tegu improvisatsioonilise lähenemisega. Dünaamika tuleb spontaansetest rõhuasetustest, mitte näiteks läbimõeldud loo ülesehitusest. Sest kui sa tahad jõuda mingisse meditatiivsesse seisundisse või lasta lihtsalt muusikal oma närvidega rammu katsuda, siis ei saa ülemäära vaagida. Sa tahad eemale lülituda, seoseid eitada ja tähistatavad tähistamata jätta ning lihtsalt kulgeda, unustada ning lasta värvilisel sillerdusel end kanda. Marginaliseerime noodijoonte vertikaalse mõjuvõimu ja süstime selle võimalusse, millega saab toimetada horisontaalis.
Kõik ülejäänud tuleb juba kuskilt mujalt, näiteks tämbrist, seda ei saa nooti trükkida, mida kinnitavad siin plaadil laenud nii idast, läänest, jazzist, tehislikust kui naturaalsest – tohutu erinevate kõlavärvide ampluaa.
Meditatiivne küll, aga Kalma new age ei sobi siiski rahustuseks padja alla panemiseks, see kipub ärevile ajama, ehmatama ja ootamatult kõrva käratama, vikatiga maha niitma. Tagatipuks lendavad letti jutumehed, poolsosinal ja prantsuse keeles nõuavad nad tähelepanu ega lase sisekaemusega tegelda. Seda plaati ei saa kasutada teraapiana, sest vahelduva eduga on sessiooni juhtpult lõkke ümber karglevate pärismaalaste ja kahiseva kose ääres lebotava munga valduses.
Ma hindan elektroonilist lo-fi new age´i, millel on oma osa field recording´ul, ent mis ei ületa kõikvõimalike pärimuspillide liigtarbimise kriitilist piiri. Mis ei karda ka põgusalt flirtida süntide ja vokaalsämplitega. Alati kui torupillilaadsed helid hakkavad oma kangekaelset joru ajama ning neid midagi eriti kreisit ei tasakaalusta, saab nende liikumisest uus tüütu põhifookus. Torupill on ju tegelikult üsna ebameeldiva saundiga pill ja kui midagi sellist sõu varastab, siis tekib häiriv probleem, aga see muusika teoorias peaks ju ometi olema ülim probleemseisundi leevendaja. Siin kogumikul on kõik eelkirjeldatu esindatud – evolutionary tõepoolest.
On näiteks lugu (sel plaadil küll pigem erandlik), mis sobiks ükskõik millise kaasaja biidimeistri arsenali – Kalma nägi nende lugude salvestamise aegu natuke välja nagu Kieran Hebden ehk Four Tet. Ma ei imestaks, kui nad olekski ühe emotsiooni kaks vormiliselt ja ajaliselt erinevat poolust.
Toimetaja: Valner Valme