Arvustus. PJ Harvey reisikirjad
Uus plaat
PJ Harvey
"The Hope Six Demolition Project" (Island)
6/10
Briti ikooni PJ Harvey üheksas kauamängiv võttis vormi viis aastat – eelkäija "Let England Shake" ilmus aastal 2011 ja sai võimsa kiituse osaliseks. "‘The Hope Six Demolition Project" on nagu kimp reisikirju: peatuspunktideks Kosovo, Afganistan ja Washington, kuhu muusik viie aasta vältel reisis. Autor on antropoloog, kes võtab sisse vaatleja poosi ja kirjeldab enda ümber toimuvat. Oma lugudes ta dokumenteerib, ise vahele sekkumata.
Motiivid, struktuurid ja meloodiad sel albumil on nii PJ Harvey, kui annab olla. Otsesemalt jätkab uus plaat "Let England Shake'il" alustatut nii kompositsiooniliselt kui kontseptuaalselt ja üldise vibe’i mõttes. Eelkäija kõnetab aga värvikamalt. "The Hope Sixil" on oivalisi palu nagu "River Anacostia", kus PJ meelitab üliilusa liugleva vokaalmeloodiaga; või bluusist läbi imbunud, Jerry McCaini ammust "That’s What They Want" sämpliv "The Ministry Of Social Affairs", mille lõpuminutid panevad kaasa gruuvima; või poolpositiivne "A Line In The Sand", mille sõnades kaheksa tuhat inimest sureb ja näljas pered söövad hobusekapju, aga muusikaliselt kõlab lootusrikas toon tuleviku suhtes. Aga tervikuna jääb midagi puudu, mis teeks sellest albumist "selle" (!) albumi.
Võib-olla isiklikkuse puudumine ei lase mul seda plaati täiel rinnal nautida. Nälgiv laps jäi teepervele, auto pidi edasi sõitma, kontakti ei toimunud ("Dollar, Dollar"). Sooviks näha rohkem artisti, olukorda astumist, investeerimist. See pole ainult lüürika teema, vaid meeleolu, mida ma antud albumit kuulates tunnen. Kõik on justkui kena, oskuslikult produtseeritud, muusikud on tasemel, aga see viimane lüke, miski, mis puhuks albumile elu täiega sisse, jääb seekord natuke kaugele.
Toimetaja: Valner Valme