Arvustus. Majical Cloudzi mustvalge minimalism
Uus plaat
Majical Cloudz
"Are You Alone?" (Matador)
7/10
Vaevalt kaks aastat orbiidil tiirelnud Kanada duo Majical Cloudz on laulja/laulukirjutaja Devon Welsh ja produtsent Matthew Otto. Viimasel ajal üsna klassikaline koostöövorm (või siis -projekt), kus põhimees teeb sõbraga musa, on tootnud juba ühe eduka albumi "Impersonator", millest rääkis nii peavoolu ja alternatiivmeedia kui märkimisväärsest. Kohe pärast eelmise plaadi ilmumist alanud tööd uue materjali kallal takistasid maailmatuurid nii peaesinejatena kui ühe-hooaja-sensatsiooni Lordega lava jagades, aga nüüd on pastelseis või isegi halles toones uus kauamängiv kenasti lettidel ja melomaanide kõrvaklappides.
"Are You Alone?" on eelmise albumi hallile veelgi varjundeid peale keeranud – produktsioon on läinud seikluslikumaks, tekstinarratiivid mitmetahulisemaks ja uue materjaliga kontserdid omandanud performance’likud mastaabid. Kohati küll tundub, et minimalistlikud raamid, mis Welsh ja Otto endale seadnud on, hakkavad neid endid ja kuulajaidki ahistama, aga õnneks on neil hetkil alati varuks mõni ootamatu pööre, olgu see siis kaldumine keskteepopi suunas ("Downtown", vaadake alt videot) või reivilikku helipinget tekitades ("Silver Car Crash"). Märkimata ei saa ka jätta Majicalide kaasmaalase Owen Palletti (Arcade Fire, Grizzly Bear) kuuldavat panust trummide, tšello ja klaveriga. Kokku igatahes kõlavad need 12 lugu taotluslikult tervikuna ja panevad silme ees kerima mustvalge filmi, kus tegelased liiguvad aegluubis.
Võib ju mõelda ka nii, et see on lihtlabane tähelepanupüüe tüüpilise downbeat saundiga, moodsa aja üksilduse ja hirmude laulud. Aga ei, see meeleheide siin on ehtne ja selle poolt räägib asjaolu, et kõik pole kordagi lõpuni kadunud. Ükski meeleheide teatavasti pole kunagi lõplik, täiuslik apokalüpsis saabub alati meeleheite ja lootuse segunedes, kord ühe, kord teise paisudes. Lihtne on kaotada sidet päriseluga nuumates albumitäit lugusid lootusetusega või mis tahes teise tugeva tundega. "Are You Alone?'i" vahelduvad tõusud ja mõõnad annavadki sellele plaadile tõsiseltvõetavuse ja panevad kaasa elama ja mõtlema.
See lainetamise ja hõljumise tunne kehtib mitte ainult laulutekstide, vaid ka produktsiooni puhul – albumit kuulates tekkis üsna pea paralleel elektroonilise sahinaprojekti Oneohtrix Point Neveriga ja vastupandamatu soov plaati ka instrumentaalsena kuulata. Helge punkti paneb albumile lõpulugu "Call me", mis nukra alatooni, aga elujaatava sisuga toob miskipärast meelde Morrissey parimad päevad: "Like a long ending/ In a film I have seen/ We will ride up that hill, put a tear in their eyes/ I remember how it ends, we survive/ And the audience sighs/ Yeah."
Toimetaja: Valner Valme