Arvustus. Jaak Joala suuruse määravad just tema lauldud lood
Uus plaat
Jaak Joala
“Suveöö” (JJ Music)
10/10
Ilmselt ootasid Jaak Joala austajad tema plaati (ükskõik, mis sellele siis ka kõrvetatud oleks) juba viimased kakskümmend aastat, ent reaalne lootus selle ilmumiseks tekkis paradoksaalselt alles pärast laulja surma. Ja nagu oodata oli, ütleb vaadeldav plaat meile Jaak Joala (vähemalt tema varase lauljakarjääri) kohta sootuks enam kui kõik need kiirkorras vihutud elulooraamatud või tihti pigem autorit ennast afišeerivad telesaated. Tunnistan ausalt, et pelgasin pisut peagi pärast Joala surma saabuvat kiiresti ja suvaliselt kokkuklopsitud plaatide sadu. Seda aga õnneks ei juhtunud.
Olavi Pihlamägi nendib plaadiümbrisel, et “Suveöö” on Jaak Joala plaatide sarjast esimene, kuhu on koondatud valik varase perioodi laule. Loodan siiski, et selle albumiga perioodi 1969–1974 tutvustamine ei piirdu, sest tegelikult on samadest aastatest pärinevaid väga häid ning mitmepalgelisi salvestusi veel vähemalt viie plaadi jagu. Selles mõttes võinuks Joala muusikalise pärandi jagada siiski ehk mitmeplaadilisteks kogumikeks? Sest ega ta 1970. aastate teisel poolel või 1980. aastatel eriti vähem ei salvestanud.
Tõenäoliselt on Jaak Joala varane periood (mida ka “Suveöö” kajastab) tema peaaegu 30-aastase lauljakarjääri juures köitvaim. Tema toonases esituses puudub hilisem staaripoos. Nii jääbki esimestes salvestustes esmajoones kõlama tema lihtne ja siiras esitus – kuulakem kas või “Viltkübarat” (1969), “Kahekesi on kergem” (1969) või “Kui oleksin tuul” (1970). Ja kuigi plaat hõlmab vaid nappi viit aastat, on tuntavalt kuulda seegi, kuidas areneb nii Joala hääl, laulmistehnika kui ka enesekindlus. Sellest aspektist vaadatuna ei teki küsimustki, miks ta sedavõrd ruttu nii populaarseks sai.
Ehkki valdav osa plaadilt leitavatest lugudest on cover'id, ei tasu unustada, et nõukogude ajal olid sellel väga proosalised põhjused, mis aga välismaiste lugude kohalikke variante kuidagi halvemaks ei tee. Pigem vastupidi – mõnigi pala on saanud igati arvestatava tõlgenduse. Kuna ümbrisel on ära toodud ka cover'ite originaalpealkirjad, saab igaüks kõikvõimsa YouTube’i abil originaali Joala variandiga võrrelda. Kui arvestada toonaseid helitehnilisi võimalusi, tuleb nentida, et salvestused kõlavad ikka väga hästi – aga seda eeskätt tänu nutikatele seadetele ja tagasihoidlike salvestusvõimaluste maksimaalsele ärakasutamisele.
Sarja esimese plaadi kiituseks tuleb öelda sedagi, et taustinformatsiooni on antud läbimõeldult ja küllaltki ammendavalt – alustades originaalpealkirjadest, nagu juba eelpool mainitud, ning lõpetades lühiülevaadetega iga pala salvestamisloost. Just kogumiku laulude valik (kuigi kindlasti olnuks siin võimalikud teisedki variandid), kompositsiooniline läbimõeldus, kujunduse terviklikkus ning piisavalt rikkalik taustinformatsioon on see, mis muudab “Suveöö” ja loodetavasti ka edasised plaadid Jaak Joala pärandi tõsiseltvõetavateks kandjateks ja levitajateks.
Kokkuvõttes on rõõm, et lõpuks ometi on Jaak Joala laulud jõudmas digitaalselt taastatuna uuesti publiku ette. Sest ega Joala suurust määra mälestusheietused ning tema ümber hoolega punutav saladusteloor, vaid eeskätt ikkagi tema lauldud laulud.
Toimetaja: Kaspar Viilup