Arvustus. Jaga Jazzist võitleb oma täiusega
Uus plaat
Jaga Jazzist
"Starfire" (Ninja Tune)
6/10
Kui öelda Jaga Jazzisti kohta jazzbänd, siis see ei ütle mitte midagi. Samuti nende kohta sageli mainitav täpsem termin "eksperimentaal-jazz" on nonsenss, tautoloogia. Jazz peakski olema eksperiment. Jazz on vaba vaimu katsetest sündinud muusikaline ala ja kui ta seda peavoolus enam pole, siis tähendab see igavat akademismi, mitte jazzi. Põhimõtteliselt peakski tänane jazz olema selline improvisatsioonist sündinud puhang, mida me enam ära ei tunne, millele nimeks "jazz" ei oskagi anda. Nii on paljude muusikastiilidega, nad hakkavad iseennast tühistama.
Norra Jaga Jazzisti nurgakivideks on veel elektroonika ja post-rock. Ehk neljas tähtis komponent on isegi neile iseloomulikem: otsingulises helikeeles räägitud rikkalikest fantaasiatest, pöörastest meloodiatest ja ülimalt mitmekihilisest struktuurist kasvatatud tehnilise teostuse väljendus, mida me nende muusikas kuuleme. Nad on nii täiuslikud, et tõesti ainus puudus, mis nende lugudes esineb: hingamiskohti ei ole (enam). 1998. aasta "Magazine EP" peal ja esimesel riigist välja jõudnud albumil "A Livingroom Hush" (2002) oli balanss parem ja üldpilt õhulisem.
Eriti ilmnes raatsimatus elemente likvideerida ja liigpidulik kavalkaad Jaga eelmisel albumil "One-Armed Bandit", mis mõningail momentidel kostab nagu proge-easy listening, mis niimoodi "paberil" kõlab praegu hästi, saan ise ka aru.
Bänd võib-olla taipas, et tuleb vahepeal sise- ja välikaemusega tegelda ning pidas enne nüüdset viiendat albumit viis aastat stuudiopausi, mille kestel tuli välja orkestraalne kontsertplaat "Live With Britten Sinfonia", mis kõlab jumalast hästi: bänd sai end kõigi torude ja keelte abil tühjaks laadida.
Uuel plaadil on mingid protsessid kristalliseerunud. Viis pikka pala, millest avapauk, nimilugu, lööb hakatuseks hinge küll kenasti kinni, aga ligi veerandtunnises loos "Big City Music" esineb erinevaid temposid ja rütme ja kõik areneb orgaanilises kulgemises sünteetilise iseloomuga muusikas, misjuures avalduvad Jazzisti haaramatud mõjuallikad John Coltrane'ist ja Sun Ra'st Aphex Twini ja Squarepusherini. Post-Warp-kosmosejazz. Ei no post postiks, kõik on post midagi, aga "Big City Music" on tõesti mõnus lugu, kus bänd teeb just seda, mida paljud nende kogenud kuulajad on oodanud: kätkeb oma vanu väärtusi, samas hüppab järgmisele pulgale, kuid ei pinguta mainitud eesmärke täites üle ja ütleb palju mitte liiga täislaetud helikeeles. Ehk vaid neile omane "aa-ee-aa/aa-aa-aa" sillerdav vokaliis jätab pisut kitšiliku maigu, aga seda tasakaalustab roberthoodilik kosmilise algega linnamootor surisevate bassisündiliinidega, ja ülemises otsas ilutsevad retroulmelised sünditripid saavad moodsa, öistes tuledes plinkiva-tuksleva vundamendi trummar Martin Horntvedti rütmimustrite näol.
Kolmas lugu "Shinkansen" jällegi kõlab nagu mingi futu-Yes. Ta on ju sümpaatne, aga kuhu ma lähen selle looga. "Oban" (vaata alt live-videot) üürgab esmalt taas kõik kanalid täis ja pakub mahedaid "pause" trombooni, kellamängu ja helgete süntidega. Ma pean siiski ütlema, et see oktett on õppinud teineteisele ruumi tegema. "Prungen" tulistab esmalt vana head progejazzi In Spe vaimus ja liigub siis läbi raskuste ja raginate idamaise öötaeva tähtede poole, kuni album jõuab bravuurikalt finaalini ja ei ole sellist tunnet, et tahaks veel. Ammendatus ei pruugi aga halb olla. Millal ma jälle selle plaadi masinasse libistan? Millalgi, öösel, vaikselt. Siin on tulevärgi vahel momente. Aga ei saa tulevärki ette heita, sest kas need momendid ilma selleta kõlaksid? Siin tekib vastupidise kulminatsiooni efekt.