Arvustus. Suvine tuuleiil Red Hot Chili Peppersilt
Uus plaat
Red Hot Chili Peppers
"The Getaway" (Warner Bros.)
6/10
Uus Red Hot Chili Peppersi plaat on alati meeldiv üllatus. Kingipakk, mille kohta sa tegelikult juba tead, mis seal sees on, aga rõõmu teeb ikka. Nende kümned edukad singlid ("Dani California", "By the Way", "Scar Tissue") on kinnitanud, et nüüdseks juba keskealistel funk-rock'i meistritel on pidevalt midagi öelda - sealjuures on üllatav, et eriti suuri möödalaskmisi neil seni olnud pole. Eelmine plaat "I'm With You" keeras ehk kohati tüütavalt sentimentaalseks, kus Flea põksuv bass kõlas pigem perverssena ning tantsuline element oli lahustunud, kuid nüüd on meeleolu jälle paigas. "The Getaway" on õhuline ning lihtne plaat, mis läheb kuulajast üle nagu suvine kerge tuuleiil.
Albumi tugevaimaks jõujooneks on kõlapilt. Parimas mõttes jaanipäevabändi kõla. Selline niidetud karjamaal sooja ilma ning kauni päikeseloojanguga esinev ansambel, kelle lood ning meeleolu panevad sind naeratama ning pistma selle mälestuse sahtlisse "ilusad hetked elus". See ei ole meeletult nüansirohke ning ambitsioonikas muusika, mis kutsuks tagasi analüüsima ja meenutama. Sealjuures on "The Getaway" on aga piisavalt värviline ning meeldiv, et aeg-ajalt seda hea tuju saateks kuulata. Naiivkantri ("The Longest Wave") ja plaksu-rock ("Sick Love") on vaid mõned vahvalt totrad küljed sel plaadil. Tünnisauna-gruuv, siidri-bluus ja võrkkiige-funk. Suvi.
Need plussid on sama hästi aga ka miinused. Sest ma tunnen neis kerget väsimist. Anthony Kiedis ja Flea on parimas vormis, kuid RHCP vaimsus püsib sel korral üleval pigem lihvitud produktsioonil, mitte põnevatel ideedel ning ülevoolaval energial. Jalg hakkab tõesti tatsuma, kohati saab ehk ka tantsida ("The Getaway") ning hetkeks proovivad nad isegi olla pehmendatud versioon Rage Against the Machine'ist ("Detroit"), aga see kõik jääb kuskile pidama. See ei häiri ega eristu. Doseering on piisav, et olla kogu 2016. aasta suve üks mängitumaid plaate raadiotes, kuid nende endi diskograafias jääb see materjal varju. Vanad mehed tiksuvad samas rütmis. Pisut nagu Bob Dylan, kes annab iga aasta mingisuguseid Frank Sinatra kaverplaate välja. Tore küll, aga miks?
Ma ei ole otseselt pettunud, aga oleks oodanud midagi pisut säravamat. Tänu sellele plaadile otsisin ma tõesti uuesti välja varasemad albumid "By the Way" ja "Californication", et meenutada, mis nad kunagi teinud on. Siin plaadil on olemas need samad tegurid, mis muutsid varasemad albumid klassikaks - hea meeleolu, eriline saund ning potentsiaalne energia, ent "The Getaway" läheb liiga turvalist rada pidi. Eksimisvõimalus on välistatud, riskifaktor puudub.
Kuulata soovitan aga ikka. Suveks sobib väga hästi. Rannas kaasaskantava kõlariga. Muru niites kõrvaklappidest. Hea taustamuusika, mis aga ei küündi Red Hot Chili Peppersi tasemele.