Arvustus. Tuulikki Bartosik helindas meie elu ilusaima suve
Uus plaat
Tuulikki Bartosik
"Storied Sounds" (Rootbeat)
9/10
See on selline suvi, mis algab juba aprilli alguses. Kui esimest korda saab minna oja äärde ja õngitsemise kõrval ka varbad vette pista. Päike soojendab mõnusalt selga, särg võtab eriti hästi ning kodust kaasa haaratud juustuvõileivad ja lahja kohv maitsevad selles mõnusas varasuvises päevas niivõrd mõnusalt. Ja kui õhtul, kott kalu täis ja kerge väsimus hinges, mööda teerada koju jalutada, siis võib vabalt juba paljajalu kruusateel kõndida, sest kivid on päevasest päikesest soojaks köetud. Tuulikki Bartosiku muusika ei ütle ühtegi sõna, aga ma tean, et lugu "Tormilinnud" räägib just sellest päevast.
Või siis see hiline jaanipäevaöö, mil meeleolu on ülev ja sa üritad peo ilusaima tüdruku tähelepanu saada. See häbelik blondijuukseline ja siresäärne tüdruk ei heida sulle pilke, kuigi sa tantsid tema lähedal eriti rõõmsal ilmsel ja hüppad suures kaares üle lõkketule. Kui sa viimaks justkui muuseas punutud võilillepärja talle pähe asetad ning ta vaikselt tantsima kutsud, siis läbib su hinge siiras rõõm, sest temagi on seda terve õhtu tegelikult oodanud. Te kõnnite varahommikuses väsimuses koos kodutalu poole ja taustaks võiks mängida just Tuulikki Bartosiku "Daniels Polska".
See ilus armastus aga lõpeb ka ühel hetkel. Augustikuu ööd on ikka veel mõnusalt soojad, kuid paljajalu rannal sihitult kõndides on varvastel juba pisut jahe. Sa kuuled merekohinat ning üritad mõista, miks kõik just sedasi läks. Poolteist kuud tagasi olid elu ilusaimad päevad, kuid nüüd oled jälle üksi ning sinuga on vaid see meri, need metsad ning mälestus möödunud päevadest. Su tähelepanu hajub ning kurbus kaob hingest, sest eemalt paistab välklev lõkketuli ning justkui sosinana kõlab lugu "Josefins Vaggvisa".
Tuulikki Bartosiku plaat räägib tõesti sellest suvest, mis meil ilmselt kõigil olemas on. See, millele sa mõtled tagasi siis, kui satud aasta esimest korda randa ning tunned, et tegelikult ei ole ikkagi ilm nii soe, kui sel kaunil suvepäeval aastaid tagasi. Või et särg ei võta lapsepõlve lemmikus püügikohas enam samamoodi. Bartosiku plaadil kõlab muusika, mille puhul on minu jaoks oluline vaid emotsioon ja õhustik - ma ei pane neid helisid tähele kui muusikat. Need helid on aga käimalükkavaks jõuks, sest minu silme ees avanevad taas toredad mälestused ning üle keha jooksevad pidevalt külmavärinad.
Mul ei olegi rohkem sõnu. Sel plaadil polegi sõnu, vaid klaver, akordion ja mandoliin, aga "Storied Sounds" räägib sellele vaatamata tohutult. Nagu see pildialbum, mille sa tolmukorra alt uuesti üles leiad ja tunned siirast rõõmu. Mul on selle plaadi üle praegu samamoodi nii hea meel!
PS! Kuulsin ise Tuulikki Bartosikut Tallinn Music Week kodukontserdi raames Kuristiku 6 kodukontserdil, mis oli minu elu üks armsamaid ja südamlikumaid kontserdikogemusi. Kui mingi muusika on mingisse keskkonda otsekui loodud, siis seal ma seda kogesin. Koduperenaise kaneelirullid, ilus kodu ja südamlik muusika.