Arvustus: Tolmunud Mesipuu võiks folgil ka esineda, sest see vist ongi päris Eesti muusika
Uus plaat
Tolmunud Mesipuu
„Tõhus toimeaine kvaliteetne õhtu kahele” (Rist ja Viletsus)
8/10
Tolmunud Mesipuu on mulle alati seostunud mingi müütilise päris-Eesti olemusega. Noh, nagu muusikaline ekvivalent rehepapile või lingvistilisele metsale, aga vormiliselt eksperimenteerivam selline. Rehepapist tuleb sarkastiline eneserefleksioon, metsast tulevad juured, folkloor ja naturaalne algimpulss. Ja kogu protseduur vältab tolmuga kaetud analoogis. Sest kui kaugele me ajas ka ei jõuaks, ei saa ju Kivirähki või Mikitat pidada digiks. Albumil on vägikaikavedu, metslasi, rahulolematust, ükskõiksust, närvilisust, manipulatsiooni, tummist sammumist, visklemist ja väsinult viskumist – päris sünge diapasoon. Selle andis välja ju establishment nimega Rist ja Viletsus, lugude nimed on ka süntees nihilismist, absurdihuumorist ja õudukate pealkirjadest. Kvaliteetne õhtu kahele küll, kuid tõenäoliselt mitte jõuluajal pärast armusessiooni kamina ees kaaslase selga silitades. Aga folgi suurel laval õhtusel ajal võiks Tolmunud Mesipuu märsikandjaid valgustada küll. Tõhus toimeaine Eesti kulunud folk-rock ja -metal-tüpaažidest vabanemiseks...
Kõik kolm bändiliiget (Ander Roots - kitarr, Lauri Pajos - trummid, Heiki Lepist - bass) on täiesti suurepärased pillimehed, kes toimivad ühes nagu kellavärk, ainult seieri kulgu ei vaata keegi, tiks on sees peidetud ja sundimata kujul. Varasema loominguga võrreldes tuleb ette vähem motiive, mis pähe keerlema jääks, terviklikkus on variatiivsuse arvelt kasu lõiganud. See on nende enda valik ideid nii serveerida. Milleks hitid-ja-fillerid-valemit taastoota, kui just sel moel mõjub toimeaine tõhusalt kogu oma puhtuses, kontsentreeritumalt kui eales varem. Ehk siis, efekt on mattev kogu albumi vältel, aga tagasi vaadates on raske meenutada, mis kurat siis ikkagi toimus. Jube intensiivne ja halastamatu oli, aga midagi eriti konkreetset nagu ei mäleta. Mingi hetk tiris vist idamaise, teine sakraalse, kolmas põllutöö alge manu. Sealt see psühhedeelsuse ja happe viide Mesipuuga liitub.
Kõrvalisele pilgule võib see tunduda isepäine endarock või siis -drone või siis -kantri ja tegelikult Tolmunud Mesipuu ongi isekas, aga eneseteadlikkus ja kindlus asja lukustamisel on nii tõhus, et jätab omaette väärtusena skisoidse taarumise enda varju. See ongi ehe professionaalsus, see kiiduväärt professionaalsus muusikas, mis sest, et logisev, nihkes, must ja irriteeriv ning ebamääraste tagajärgedega. Teha parajal hetkel ainuõige näpuliigutus nõnda, et pagupunktis on asi perfektselt klaar, aga üldpilt jääb segaseks ega allu peremehele, ehk siis kuulajale. Ühesõnaga paradoks paradoksi otsas. Kuidas on ühendatud stabiilsus ja korrapäratu erinevates suundades tõmblemine? Vot kuidagi nii, et veniv, meditatiivne seisund heidab loorid alles siis, kui paar meisterlikult koolipoisilikku, toretsevat riffi vahele segavad. Umbes nagu joodik, kes saab viivuks näiliselt kaineks, kui talle labakäega litt vastu nägu anda. Äärmiselt toimiv. Ja need harmooniad selle liti andmise hetkel on kohati jumalikud.
Viiulimäng nagu eriti ei üllatagi, sest kääksuti oli juba varasemas loomingus aukohal. Teadmata, kui palju lõpptulemusest sai purki salvestussessiooni ja kui palju järelprodu käigus, üllatab hoopis see efektide jada, mis mõnel üksikul hetkel pead tõstab, meeste valmidus sellise arranžeeringu võttestikuga kaasa minna. Mingid elemendid oleksid nagu elektronmaailma omadustega, aga nüüd, tagasi reaalsuses olles ma ei taha seda väga uskuda. Kas avaloos oli sekundiks kuulda ühe naishääle mõminat? See ei oleks Mesipuul esimene kord „100% instrumentaal” vormelit varjatud irooniaga rikkuda. Igal juhul, suheliselt lühike väljendusvahendite nimekiri on antud multifunktsionaalselt helipildi rüppe. Võnge saab piinatud, suigutatud, paatosega kaetud, läbi puuritud, ahju visatud, ära söödud ja välja oksendatud, lõpuks hukatud, siis jälle elustatud (appi ei tõtta keegi) ja see kõik saundib jõle hästi.
Toimetaja märkus: Tolmunud Mesipuu uue plaadi muusikat ei õnnestunud netist tuvastada ja see on vahelduseks jube sümpaatne: tekitada vajadus ja siis pannagi inimesed päris plaati ostma (või salaja kassetile lindistama:))
Vanu asju on küll, näiteks siin:
Toimetaja: Valner Valme