Arvustus: Dean Blunt kehtestab end pealetükkimatu egoismiga
Uus plaat
Dean Blunt
"Black Metal" (Rough Trade)
9/10
Varem koos Inga Copelandiga psühhedeelse, eksperimentaalse elektroonilise dub'i duo Hype Williams moodustanud Dean Blunti teisel sooloalbumil (sest 2012. aasta "The Narcissist II" oli remiks vabaltlaaditavast pooletunnisest miksteibist ja mullune "Stone Island" rohkem hotellitoakatsetus, mille ta omal käel netti paiskas) kuuleb avara pilgu ja laia joonega popmuusikat, kus voogavad lopsakad, kuid selged meloodiad rikkalike arranžeeringutega, aga kõigel leiduvad ikkagi hämarad nurgatagused.
See pop-võimekus ja kaunis käekiri ei ole üllatus. Minimalistlikumas, kammerlikumas, ehkki samal ajal isegi suurejoonelisemas variandis oma neoklassikalise majesteetlikkusega oli selline suund uduste gruuvide, digitaliseeritud ürg-funk'i ja sündidrõunide varjust tõusnud Bluntile omane juba tema eelmise aasta põhialbumil "The Redeemer".
Ehk üllatav on "Black Metalil" kuulda naturaalkitarri juhitud lugusid, alt-kantrit ja öise americana atmosfääre. Ning selgelt lauldud täitsa elulisi normaalseid sõnu. Kas Dean Bluntist on saanud tavaline artist?
Mitte mingil juhul. Esiteks on palu, mis on sama sõgeda saundi ja ülesehitusega nagu "The Narcissist II" ajal. Näiteks üks sugestiivsemaid lugusid "Heavy". Samuti juhib muusikat vaatamata kohatisele näiliselt korralikule lookirjutusele vaba tunnetus, mis eriti hästi ilmneb loos "Forever", mis algab ja kulgeb ja tiksub ega jõuagi kuhugi, aga protsess on imeilus ja õhkub pühendatusest. Mu lemmik on ehk aga "Mersh", mis on enam-vähem monotoonne tukse ja soig, ent pulbitseb millestki - ja mis see mis on, see jääbki varju, popmuusikas peab säilima midagi seletamatut, koosseisuvälist, midagi, mida kuulaja saab tõlgendada isiklikuks emotsiooniks, äratundmiseks hinge süvakihtidest. Lõpp lähebki veel paremaks kui albumi kena popp algus: "Grade" paneb plaadile punkti nagu öö, kus kõigele kujuneb uus perspektiiv ja kaob labane konjunkturism, tihke tüütu asjalik tasapidev toimivus. Ja mida saksofon ses loos, selle eest võiks kas tappa või surra - see on muidugi kujund nagu ka saksihuige ise.
Ehk on oht sattuda päevaajaraadiosse laulul "Lush" või ka triphopil "Punk", aga vaevalt, need ei ole siiski vastutulekud massimaitsele, vaid ilusad lood, kus puudub täiesti "päris popilt" hetkel nõutav steriilne, lakutud, surnuks kitkutud produktsioon a la Taylor Swift või Ariana Grande (kui nimetada ikkagi huvitavamaid näiteid, sest alati on tuhat korda hullemaid, kellest pole põhjust üldse juttu teha).
Ääretult orgaanilise iseloomu ja kõlaga on see uus Blunt, loogu ta ühes või teises palas muusikat elektrooniliselt või kitarril või klaveril. Vokaali on kuhjaga ja moonutamata kujul, aga Dean Blunt ei laula, ta ümiseb, retsiteerib, räägib meloodiliselt - ja seejuures omaette, mitte meiega. Temas on ohtralt ego, aga see ego ei ole pealetükkiv ja selline ego ei peagi end kehtestama tühipaugutamise ega ärplemisega.
Kui te ostate jõuluks ühe füüsilise plaadi, siis soovitan seda.
Kuula tema varasemat loomingut siit ja samuti uue plaadi pala "50 Cent".