Arvustus. Sting vaatab häbita otsa nooremale minale
Uus plaat
Sting
"57th & 9th" (Cherrytree, Interscope, A&M)
8/10
Stingina tuntud inglise muusiku, laulja, laulukirjutaja ja näitleja kaheteistkümnes stuudioalbum "57th & 9th" tekitab teatavat segadust. Õigemini ei tekita segadust nimetatud uus album, vaid Stingi viimase 10-15 aasta looming. Ja võib-olla isegi mitte ainuüksi Stingi, vaid üha enam kõigi ikoonsauruste looming – kuskilt maalt võivad nad teha ju ükskõik mida ning teatud mõttes on see ikka hea, ehkki nad ei pruugi enam iseennast ületada. See samas ei tähenda ka lati alt läbi jooksmist. Ent lõppude lõpuks: kui palju kordi saab üldse keegi end ületada? Ja et saada sauruseks nagu Robert Plant, Paul McCartney, Iggy Pop või ka Sting, peab ju ennast ja omaenda suurust siiski mõned korrad ületama.
Loomulikult on Stingi vastne plaat hea, kohati isegi väga hea, üdini stingilik ja tuttavgi. Ehk küll mitte nii ühtlane ja tasane kui 2013. aastal ilmunud valdavalt akustiline "The Last Ship", aga vähemalt sama laetud ja terviklik küll. Nüüdse "57th & 9th" puhul võib võrreldes eelmise albumiga näha Stingi lähenemist noore(ma)le iseendale. Ta näib justkui tegevat katseid loobuda oma vana ja targa mehe troonist, mille ta on endale viimaste albumite ja iseäranis elulooraamatuga paratamatult püstitanud.
Mõistagi ei loobu Sting oma väljakujunenud muusikalisest kuvandist päriselt, vaid pigem flirdib pisut oma noore(ma) ja kompromissitu minaga. Selle tulemustele ei saa aga midagi ette heita – plaadi avalood ("I Can’t Stop Thinking About You", 2016. aastal surnud saurustele – nt David Bowie või Prince – mõeldes kirjutatud "50, 000" või "Down, Down, Down") kõlavad värskelt ja jõuliselt ning samas ka tasakaalustatult ja tõsiseltvõetavalt. Ei mingit kompleksides vananeva mehe närvilist püüdu olla nooruslikult terav ja äge.
Ja just nende komplekside puudumise tõttu söandab Sting lisada albumi lõppu ilma mingi valehäbita oma viimastele albumitele mõneti iseloomulikuks saanud tasasemad ja mõtlikumad, kuid jällegi meisterlikult produtseeritud lood (nt "Heading South On The Great North Road" või "Insallah").
Nii vormubki lõpuks üllatavalt värske, aga siiski üllatusi mitte pakkuv album, kus üht ja teist näinud, proovinud ja teinud mees julgeb välja astuda oma praegusest minast ning vaadata häbita ja üleolekuta otsa ka nooremale minale. Jäädes seejuures ikkagi diskreetselt iseendaks, omaenda headuses ja tuttavlikkuses.
Albumi avalugu:
Toimetaja: Madis Järvekülg