Arvustus. Major Lazer dancehalli nurki lihvimas
Uus plaat
Major Lazer
"Peace Is The Mission" (Mad Decent)
7/10
Võiks muidugi küsida, mida üks valgenahaline EDM-i produtsent Floridast üldse dancehall’ist ja reggae’st otsib. Diplo on alati ehtinud enda muusikat eksootiliste rüüdega, olgu need siis nullindatel M.I.A.’le produtseeritud bhangra-biidid või Major Lazeri raadiosõbralikuks tambitud Jamaica saund. Nimetatagu seda siis tänuväärseks maailmamuusika populariseerimiseks või cultural appropriation’iks (ühe kultuuri kontekstist välja kiskumine ja imiteerimine, vt nt indiaani peaehetega hipsterid muusikafestivalidel).
DJ vajab enda ümber võimsaid vokaale ja popdiivade (kellest esindatud on siiski Ellie Goulding ja Ariana Grande) asemel on seekord kaasatud pigem alternatiivset poppi esindavad Skandinaavia Elliphant ja MØ ning ehtsad reggae- ja soca-muusikud nagu Chronixx, Tarrus Riley, Machel Montano ja Brick & Lace’i Nyla. Nood viimased justkui annaks Major Lazerile autentsust juurde, aga õnneks ei aja Majori Lazeri kolmas album "Peace Is the Mission" toda "päris" saundi taga. EDM-ile ja trap’ile iseloomulike elemente leidub, aga dancehall'i suvisele sumedusele allutatult on tegu pigem kabrioletiga kruiisimise soundtrack'i kui higise klubimuusikaga.
Tegu pole ehtsa tantsu- ega reggae-plaadiga, millega kummaski seltskonnas cred’i koguda, vaid üsna ümarate servadega popmuusikaga. Sellest õhkuv pretentsioonitus ja klišee "missiooniks on rahu" tabab kummalisel moel märki, sest Major Lazeri uus plaat loob enda ümber tõepoolest pingevaba õhkkonna, mida rikub hetkeks vaid Travi$ Scotti, Pusha T, 2 Chainzi ja Mad Cobraga lugu "Night Riders" (mis ei ole eraldi kuulatuna sugugi halb träkk). Võib-olla on asi ka selles, et kuulamise-kirjutamise ajal valitseb õues nii ilus ilm, aga ma jään Diplo külmaverelisele eurooplasele või ameeriklasele söödavaks mälutud reggae fusion'i unelmat peaaegu uskuma.
Toimetaja: Valner Valme