Arvustus. Roosevelti kiretu sarm
Uus plaat
Roosevelt
"Roosevelt" (City Slang)
4/10
Täna lakkamatult mööda ilma tuuritava Roosevelti ehk Marius Lauberi korjasid mõni aeg tagasi üles plaadifirma Greco Roman isandad ehk Hot Chip. Ja eks nad panid sellega kümnesse ka, sest Lauberi sarm ja tema lihtsakoeline ning positiivne tantsupop on suurte lavade jaoks loodud. Valem on iseenesest lihtne – suviselt unelevad hipsteriklišeed (a la Washed Out, Toro Y Moi) hulbivad koos kuldkalade ja papüüruselaevadega rohmaka nu-disco (a la Aeroplane) marinaadis ning seda kõike serveeritakse meile plaadifirma City Slang reklaamtekstides Manuel Göttschingi ja Neu! nimede saatel. Göttschingit kohtab sel albumil täpselt minuti jagu – intros. Neu! leidmisega läheb aga juba palju keerulisemaks. Ainsaks seoseks Roosevelti Kölni päritolu. Nii et selles osas meile otseselt ei valetata, kaudselt aga küll.
Pigem tuleks pidepunktide otsimisel siirduda tagasi vähem kui kümmekond aastat. Aega, mil Greco Romani bande alles alustas, electro-house näitas juba tõsiseid väsimuse märke ja indie-publikut tantsutasid sellised võlualbumid nagu Memory Tapesi "Seek Magic" või Washed Outi "High Times". Kuid ka siin tuleks võrdlemisel teha jõulisi mööndusi, kuna mainitud albumite kõlapilt on märksa sundimatum ja rikkalikum kui Roosevelti debüüdil. Keskpärasus aga müüb ja enda turustamisoskust ei saa ju kellelegi süüks panna või siiski saab?
Nii möödubki kõnealune album kiretult ja suhteliselt ühe skeemi järgi treitult. Kuulatavamaks osaks on esimene singlilugudega pool. "Wait Up", "Movin On" ja "Sea" (kuula kõrvale ka Scott McKenzie "San Francisco't") on õpikunäited sellest, kuidas kirjutada hõlpsalt meelde jäävaid, kuid tüdimuseni korratud fraasidega lõtvu hitihakatisi. "Daytona" ja "Fever" on aga näited sellest, mis saab, kui menulugusid enam ei tule. Et asju huvitavamaks teha, proovib autor paaris palas ("Night Moves" - vaadake alt videot, "Hold On") võtta klubilikuma poosi – tulemuseks kuiv, Miike Snow laadsetele peavoolu fabrikaatidele sarnanev vibe. Lauberi püüdlikult lauldud vokaalpartiid mõjuvad siis suure teesklusena ja kullakarva sündisaundid aurustuvad õhku enne, kui keegi end sellest rikkamana tunda jõuab. Lakkamatult aju pitsitav deja vu-tunne ongi lõpuks see, mis kogu albumi endasse neelab ja isegi selle parimad hetked mälus kustutamisele suunab, küljes sildike "eristamatu".
Mulle tundub, et plaadifirma City Slang bossid on seekord hakkama saanud pea võimatuga – ammu maha aetud lati alt läbi hüppamisega.
Toimetaja: Valner Valme