Arvustus. Kas on veel ruumi britpopi legendile Noel Gallagherile?
Uus plaat
Noel Gallagher's High Flying Birds
"Chasing Yesterday" (Sour Mash)
7/10
Levimuusikud võib jagada jämedalt kahte tulpa: ühed, kes ajas muutuvad ja teised, kes käivad peamiselt sama rada. Noel Gallagheri puhul pole kategoriseerimisega probleeme – ikka teises tulbas. Aga kas on ta on seejuures jätkuvalt cool ja in? Gallagheri suguste muusikute puhul on see tähtis küsimus. Kui sa oled vähemalt enda sõnul teinud kunagi maailma parimat bändi, siis quo vadis?
Kuigi Manchesteri härra lubas uuel plaadi ka palju teistsugust lähenemist – jatsu ja mida kõike veel –, siis tulem on pigem "vana hea Noel". Mitte ironiseerivas, vaid nentivas tähenduses. Kindlasti vanadele fännidele ja lähiajaloohuvilistele tehtud album: kidrasoolod, klaveriklimberdused ja rütmid vahelduvad ühes taktis tekstiga, mis on endiselt ühtaegu otsekohene ja siiras ning samas küüniline ja sarkastiline.
"Chasing Yesterday" säravaimaks osiseks loeksin lõpulugu ja teist singlit "The Ballad of the Mighty I" (vaata alt videot) – suurepäraselt produtseeritud (NB! Ise produtseeris kogu plaadi!) ja kõige ebanoelgallagherlikum lugu tervelt albumilt. Lisanüansse annab video, kus ta küll viskab nalja popimaailma kulissidetaguste lähenemiste üle (näiliselt muretu hoiaku taga peitub raske töö – laks Chris Martini pihta), kuid ei jäta seejuures kriimustamata ka ennast. Just selliselt, mõõduka iroonia toel on Noel Gallagher kulgenud läbi terve karjääri.
Vist ei ole patt nimetada teda rockisauruseks – ikkagi kolmandat aastakümmet maailma tippnimi – ja seetõttu pole tal ei viitsimist ega tegelikult ka põhjust 2015. aasta saundidega vanade fännide armastuse tugevust proovile panna. Elutöö kui selline on tehtud – miks mitte lõbutseda ja vaikselt oma rõõmuks nokitseda. Gallagheri muusikaga näib olevat nõnda: kui põhisõnum on paigas, siis kõik muu seal kõrval on rohkem või vähem tühi-tähi. Võti peitub haaravas meloodias, laiu masse kõnetavates laulutekstides ja maneerivabas esituslaadis.
Välispressis on esitatud ka küsimusi, kas see album võiks olla britpopi tagasitulek ja kas stiil saab taas lahedaks ja moodsaks? No ei. Mõistan osade fännide muret – praegu ei ole neil maailmas kuigi palju uut ja huvitavat avastada. "Räppi on kõik see ilm täis, head kidramussi ei kuskil," ohatakse tööliskõrtsides (on neid veel?). Eks see ole selline nostalgiline ootus. Minevik ei kordu kunagi samal kujul ja tulevikku me ette ei näe.
Ühest küljest on Noel relikt minevikust, aga sealjuures on selline lähenemine suuresti me endi konstrueeritud. Nii et moes või mitte, see ei olegi selle plaadi küsimus. Pigem Oasise fännide ja lähiajaloohuviliste materjal. Sama moes kui kaerahelbepuder, kui soovite. Või kuidas Noel ise intervjuus The Irish Postile teema kokku võttis (vabandan juba ette – kindlasti kontekstist väljas tsitaat): "Olla lahe ei tähenda seismist tänavanurgal, sigareti kimumist, šampanja rüüpamist ja Jack Kerouaci tsiteerimist. Lahe olemine tähendab seda, et sulle ei lähe korda, kuidas midagi öelda ja mida kanda – lahe on olla täiesti ebalahe."
"Ballad Of The Mighty I":
Toimetaja: Valner Valme