Arvustus: ritsikate kuningriigi kolmas eepiline tulemine
Uus plaat
I Wear* Experiment
Crickets Empire III (ise välja antud)
7/10
Eesti muusikamaastikul võrdlemisi värske ja omanäoline projekt I Wear* Experiment võtab julgelt enda kanda eksperimentaalse elektroonilise muusika võimsad käigud. Kahele eelnevalt avaldatud ritsikate kuningriigi albumile järgneb minialbum “Crickets Empire III”. Plaat tõestab, et Mikk Simson löökpillidel, Hando Jaksi kitarril ja klahvidel ning Johanna Eenmaa vokalistina ei tiluliluta niisama ega tiksu vaoshoitult ning unistavalt oma helikeelt välja töötades. Trio taob tulist rauda, ritsikate viiuldamise peenetundelisust meeles pidades.
Muusika on filmilikult eepiline ja Johanna (hüüdnimega Pisi) õrnast vokaalist hoolimata, mis detailidesse laskuva industriaalse elektroonilise popi taustal kõlab, ääretult julge. Vokaal meenutab Goldfrappi või Austra teadlikku, naiselikult võluvat häält. Võiks isegi öelda, et munadega Lykke Li kohtub Justice’it meenutava rokkiva elektroga. Just kauni, puhta naishääle kõla ja keerukama jõulise muusika summast kasvab nende lugude ilu. Glämmi ja täpsust, stiili ning tunnetust igatahes jagub.
Kindla kontseptsiooni ja sihi usku on koosseis ka enda sõnul. Blogile soundingstarlight antud intervjuus kinnitas Mikk, et I*WE-ga alustades räägiti kohe selgeks, miks ja mida nad teha tahavad. Kui vaadata koosseisu kontserte, on eriti hoomatav trio läbimõeldus nii muusikas kui lava stilistikas. Sellest ilmselt ka artistlik enesekindlus ja veenvus, millega I*WE siinsel maastikul üsna harjumuspäratut pop-rock-elektroonikat viljeleb.
Kuid hoolimata nende selge käekirjaga loomingust leidub selles žanrisähvatusi, mis mõjuvad üllatavalt. Plaadi viimane lugu “Pelle’s Rabbit” kasvab Sigur Rosi laadsest iluklahvpilli meloodiast aina võimsamaks kulmineerudes torupilli käikudega.
Albumi kõige stiilipuhtam ja mõjuvõimsam lugu on “Time”, sellele sarnaselt kaasahaarav “My Dear First Maybe”. Tõeliselt dramaatilisust ja pinget täis on esiklugu “Driving Alone At Night”. Enim eristub plaadil “More Amazing Stories”, mis on meloodilisem ja rahulikum, andes enam õhku ka lüürikale.
Üleüldse pääseb I*WE suursuguse ja kohati liigagi intensiivse muusika kõrval ehk sõnaline pool vähem esile, kuid see uhke lüürika ja meloodia koos lähekski vast üle võlli. Tahaks loota, et koosseis kruvib mõne tulevase loo puhul samuti tuure alla ja pakub sellega vaheldusrikkust jõulistele paladele.
Nii pole I*WE oma eepiliste lugudega kindlasti taustamuusika. Sestap võiks ka plaadid Crickets Empire I, II ja III ette võtta ükshaaval ja parajas koguses.
"Time":
Toimetaja: Valner Valme