Arvustus. Aastal 2115 oleks Sophie superstaar
Uus plaat
Sophie
Product (Numbers.)
7/10
Aasta on 2115. Tehisintellekt on inimest edestanud ja viimaste ellujäänute koduks on räpased slummid. Sellele vaatamata tehakse maailmas veel muusikat ja seda troonib kindlalt Samuel Long ehk Sophie. Ta on üks väheseid muusikuid, keda kuulavad nii masinad kui inimesed, sest tema looming on otsekui poppmuusika renessanss. Tänu masinate võidukäigule ei ole üldiselt muusika enam midagi sellist nagu see oli kunagi. Sophiel on olemas see masinlik-ebainimlik faktor, aga tal on ka palju tagasivaatamist ja nostalgiat inimeste jaoks. 20. sajandi lõpp koos Gigi D'Agostino ja Scooteriga. Õrnalt värelev trap ja masinate võidukäigule aluse pannud Kraftwerk.
Viimane lugu lõpeb ja ma naasen reaalsusesse. Aasta on ikka veel 2015 ja tegelikult eksisteerib Samuel Long tänases päevas. See matemaatiliselt, otsekui joonlauaga paika seatud naivism astub Grimesi, CHVRCHESi ja Purity Ringi kõrvale. Aga see taustsüsteem ei ole tema jaoks - kui kõik nimetatud artistid on autsaider-pop, siis Sophie on isegi autsaideri jaoks liiga tulevik. Vahepeal tundub, nagu võiks ta ehk olla isegi Die Antwoordi kõrval, liigituda samasse skeenesse, kuid need LAV-i hull-räpparid ei ole nii masinlikud. Nad on pigem skisofreenilised ja skisofreenia on paratamatult viga, ebakõla inimese geneetikas. Sophie on aga masinate muusika, kus vead ei ole lubatud.
Ehk peaks seda muusikat hindama kui utoopiat. Samamoodi kui Arthur C. Clarke'i "2001 Kosmoseodüsseiat" või Ridley Scotti "Blade Runnerit". Jätma kõrvale kõik need katsed seda paigutada praeguse muusika kõrvale ja lihtsalt vaadata seda utoopilise visioonina. See habras ja totter lasteaiavokaal ei peagi olema normaalne ja need masohhistlikud sündid, mis loo ehitamise asemel pigem tapavad seda, nõuavadki harjumist. Aga harjumiseks on palju aega, sest need kõlad ei muutu aktuaalseks veel lähema kümne aasta jooksul.
Ma panen albumile seitse punkti, aga need on ilmselt kõige subjektiivsemad punktid, mis ma andnud olen. Sest see võiks olla ka kümme, üksteist või ükspuha mis muu number. Sest minu hinnang muusikale on paratamatult reflektsioon tänapäeva kultuurist ja albumi sobitumisest sellesse konteksti. Aga "Product" ei üritagi siia kuuluda, ta võitleb selle põhimõtte vastu. Seitse on seega lihtsalt ilus number.
Võib-olla võiks selle plaadi kohta ilmuda esimene AI kirjutatud muusikaarvustus? See annaks pädevama hinnangu.