Arvustus. Pia Fraus ajast ees või aja sees
Taasväljaanne
Pia Fraus
"Nature Heart Software" (Seksound 2006/2016)
7/10
Ülimalt tore, et rereliisimine kui selline on ka meil pisitasa ausse tõusnud. Pia Frausi kümme aastat tagasi esimest korda CD-l ilmavalgust näinud ning bändi diskograafias eelviimaseks stuudioalbumiks jäänud "Nature Heart Software" on tänasest saadaval vinüüli pressitud uusversioonina, kus saundi on päris tugevalt kõbitud ja mis bändi liidri Rein Fuksi kinnitusel kõlab nüüd nii, nagu kunagi kõlama pidi. 444-le piiratud tiraažiga remasterdatud versioonis vinüülile pressitud plaat joonistab nüüd eriti selgelt välja sellele peidetud erinevaid kitarri- ja vokaalikihte.
Igaks juhuks kuulasingi hakatuseks üle 2006. aastal ilmunud originaali ja alles siis selle uue versiooni ning tuleb nentida, et on ikka vahe sees küll. See on ka muidugi sümptomaatiline, et huvitaval kombel kõlab vähemalt minu jaoks album täna paremini kui kümme aastat tagasi, aga see on iseteema, kas just saundi pärast. Ilmselt mitte. Aeg on üks parimaid kriitikuid üldse, ta ei sõltu kellestki, isegi endast mitte ja seetõttu on tegemist täiesti objektiivse proovikiviga, millele siis Pia Frausi esimene leibli Seksound all ilmunud materjal on kenasti vastu pidanud.
Avapala, kosmosesündiga vürtsitatud "Birds Still Swing" on ehk liiga pretensioonikas ja massiivne, järgnev "Pretend To Be Here" võtab juba asja vabamalt, kuigi on märgatavalt konkreetsemate piirjoontega. Leebe "Chromatic Sounds" või veel leebem "Come To Me" seal tagapool. Küllap on Pia Fraus selline bänd, kelle repertuaarist oskavad vähesed une pealt mingeid konkreetseid palu meenutada. Küll aga on bänd pärandiks jätnud voolavad, õrnalt uduvinesse mässitud isepäised, soojad ning originaalsed emotsioonid.
Kui korraks ajaloo mõttes veel tagasi vaadata, siis just pärast selle albumi ilmumist hakkas Pia Frausi esinemiskalender õige tihedaks minema. Tallinnas jagati lava näiteks Animal Collective´iga, Londonis Ulrich Schnaussiga. Kontserttuure jagus nii lähedale kui kaugemale. Kuigi Pia Frausi on kodumaised kriitikud pehmetel patjadel kandnud, pole bändist kunagi mingit üldrahvalikku menukollektiivi kujunenud. Ega Pia Fraus olnud ka mingi raadiohitibänd.
Eks ole paradoksaalsevõitu, et kui isegi ammusel aastal 2006 oli shoegaze kui selline möödunud sajandi viimase kümnendi alguse teema, siis Pia Fraus ei lasknud sellest end üldse segada ja oli ajast mingis mõttes ees. Või kas ajatus tähendab tingimata ajast ees olemist?
Mitte et see nende muusika juures peamine oleks, aga ikkagi on ka praegu keeruline öelda, kas Pia Fraus tegi žanripõhist või pigem žanriülest muusikat. Shoegaze, see on selge. Dreampop piilub nootide vahelt, seegi on väljaspool kahtlust. Nojah, tegelikult kuuldi nende muusikas isegi kantrielemente. Tuleb kasuks, kui muusika tekitab küsimusi ja ei ole midagi liiga konkreetset oma lõpetatuses. Pia Fraus oli kindlasti kõigi klassikaliste kingapõrnitsejatega ühes leeris oma tagasihoidlikkuse poolest, kuid samas oli tegu jällegi avatud suhtlejaga. Küsi ja sulle vastatakse.
Toimetaja: Valner Valme