Arvustus. Siiras Epp Kõiv pendeldab hea ja halva vahel
Uus plaat
Epp Kõiv
"Heas Mõttes" (Insomniac Records)
7/10
Esmapilgul tundub, et vist kõige moodsamad-otsivamad elektroonilised saundid Eestis üldse. Päästikloo "Kohviplekid" biidid on tõepoolest kohviplekid, kukuvad ja määrivad nagu oleks Kienralt tõuget saanud. Maitse asi, kas Epp Kõivu selgeveeline vokaal ja ülidetailne, sunnitult logisema lükatud instrumentaal selle taga kokku passivad. Mulle see essa loo kombo igal juhul vägagi passib. Bass vuriseb kuskilt sihitult oma teed ja vokaal ei ürita olla keegi teine, on puhas ja oskabki laulda ega kao udu sisse nagu vahepeal kõikjal popp oli. Epp Kõiv teeb seda kohati nagu Cooly G. Nagu suur osa kaasaegsest hüpliku rütmiga rnb-st, soulist seda teeb.
Sealt edasi lähevad mõtted aga minevikku uitama. "Linn on minu" Demie remiks oli vaimustav, aga midagi sellist "Heas mõttes" just palju ei serveeri. Ja seda natuke halvas mõttes ka. Siin on liiga palju kohvikumuusikaks taandatavat materjali ja seepärast võibki rääkida serveerimisest – tausta pakkumisest turvalisele tegevusele, mitte ise põhifookuseks kujunemisest. Kummalisel kombel on selline loll lugu, et kui muusikasse tuleb rohkem teatraalset vokaalvõimekust, mingi tahe ilmekalt oma lugu jutustada, kabaree touch, siis tähelepanu hajub, aga kui asi kondab kuskil omapead ega püri prevaleerima, siis läheb see huvitavaks. See on üks viis, kuidas püüdlikkus võib muusikat hävitada.
Kõiv justkui tahaks ennast kohati vokaalselt maksma panna, aga ta maksab tegelikult rohkem kui ei ürita produktsiooni varjust välja pugeda, vaid toimetab isekeskis. Vokaali ja muusika eesmärgid tihtipeale lihtsalt ei ühti. Ja see jazz on siuke butafoorjazz. See on äärmiselt põnev, kuidas Kõiv nii muuseas ja veidi häbelikult end mõtetesse unustanuna meile hämara distantsi pealt neid sõnu lausub. Ühetooniliselt ja uniselt. Krapsakas Kõiv, kes tahab esineda ja võib-olla isegi laval žestikuleerida, oma tegelikke emotsioone avalikustada, ei ole üldse nii huvitav. Salapära peab säilima. Kõike ei tohi üheselt välja panna nagu laste telelavastuses.
Plaadi esimese loo fenomen kinnitab sarnaselt "Linn on minule", et Epp Kõiv sobib pigem bassimuusika pimedale tänavale omi öiseid mõtteid ketrama kui väikelinna kohvikusse triiksärgis musta lipsuga salongijazzi esitama. Nagu plaadikujundusel, mis on lahe, aga viitab pigem just meelt lahutavale kliiniliselt korras situatsioonile. Tagakaanel ilmneb siiski, et Epu silmades on tahe kaduda üksi tumedasse maailma, kust ta plaadil alustas. "Heas mõttes" pooldub nende kahe maailma vahel, ingliskeelsed lood langevad seejuures konkurentsist. Lisaks esimesele träkile on lemmikud veel "Kuldne" ja "Asfaldikangelased".
Samas, isegi salongivõtmes teeb see plaat tegelikult enamikule Eesti glamuuritööstuse superstaaridest pika puuga ära, sest sõnades on lihtne ja siiras lüürika, mis on tõesti lüürika, esitatud parimatel hetkedel ideaalse pretensioonitusega.
Ühelt poolt on kaunis, et Epp Kõiv viisaka lauljannana on sattunud produtsentide alla, kes on kursis, mis hoovused kaasaegset elektroonikat lükkavad, kel on maitset. Sest, kui palju häid meloodiaid ja mõtteid on jäänud normaalsel kujul nägemata, andekad lauljannad on kliistrina seina peale määritud ja tapeedi alla maetud... Teisalt ei ole selle projekti potentsiaal lõpuni realiseerunud.