Arvustus. The Chemical Brothers tegi liigagi mitmepalgelise plaadi
Uus plaat
The Chemical Brothers
"Born in the Echoes" (Virgin EMI)
7/10
Üle viie aasta on meie silme ees taaskord The Chemical Brothersi plaat - pikim paus kahe albumi vahel nende karjääri jooksul tekitas kindlasti palju küsimusi ja kahtluseid. Eelmise aastal lõpus tekitas suurimaid kahtluseid olukord, kui Ed Simons teatas, et tema enam laivis kaasa ei löö, kuna keskendub enda õpingutele. Sellele vaatamata jõudis aga juba aprillis kohale plaadi avalugu ning esiksingel "Sometimes I Feel So Deserted", mis toona, ilma toetava plaadikontekstita tundus justkui tühise palana. Selle paari kuuga on see lugu otsekui kasvanud ning tänaseks on selle näol tegu juba ühe plaadi tugevaima singliga, milles on küll domineerimas eriti kurjad trummirütmid, kuid mille vokaalosa toob helgust ning muudab selle loo üpris pentsikult vastandlikuks, kuid mis toimib üllatavalt hästi. Maikuus tuli välja ka plaadi teine singel "Go", mis koos vokalisti Q-Tipiga kujunes selliseks toredaks ja armsaks raadiohitiks, andes küll võib-olla vale sõnumi plaadi üldise tooni kohta.
See plaadi meeleolu ja toon ongi ilmselt kõige huvitavam küsimus minu jaoks seoses selle juba järjekorras kaheksanda The Chemical Brothersi kauamängivaga - kui rääkida plaadi ülesehitusest, siis mulle meenutab see veidi midagi sellist, et esimeste lugudega (plaadi avab "Sometimes I Feel So Deserted" ning järgmise loona tulebki raadiosingel "Go") antakse edasi justkui selline sõbralik lähenemine. Ka kolmas lugu plaadilt, mis nüüdseks ka singlina on ilmunud, kus koos St. Vincentiga pakutakse kuulajatele sellist veidi analoogse süntesaatorikõlaga stvincentlikku alternatiiv-elektroonika pala, mis klapib ka veidikene plaadi alguse meeleoludega. Pärast seda aga kõik muutub ning plaat kasvab hoopis millekski muuks - kui Ali Love on enda karge häälega laulnud ära salmi ning esimese refrääni, hakkab lugu vaikselt kerima ning alates kolmandast minutist saab "EML Ritualist" täiesti hullumeelne ning mäslev lugu, mis esindab juba sellist The Chemical Brothersit, kes kunagi andis välja täiesti plahvatuslikud tantsulood "Block Rockin' Beats" ja "Setting Sun".
Võimsate ja pööraste tantsulugudega see plaat ka jätkub ning ei lase vägisi enda muusikat istudes kuulata. "I'll See You There" jääb kummitama meeletu trummiosaga ning "Just Bang" ongi lihtsalt bänger selle sõna kõige paremas mõttes - pimedate, higiste ja rõvedalt ülerahvastatud tantsusaalide hümn, mis sellises kontekstis toimiks täieliku kliimaksina. Kõige huvitavam on aga see, et pärast neid big beat traditsioone esindavaid hullumeelseid tantsulugusid hakkab see plaat jällegi nägema vaeva, et end kiiresti-kiiresti maha rahustada, justkui häbenedes seda täiesti segaselt tantsulist poolt.
Need tantsumuusikapalad on justkui peidetud plaadi keskele ning on siis ümbritsetud joviaalsemate ning indie'likumate lugudega - kas üks 90ndate ning 2000ndate alguse olulisemaid elektroonilise tantsumuusika duosid tahab tõesti tänasel päeval luua endale mingit uut imagot? Plaadi lõpetab aga õnneks ääretult vaimustav "Wide Open", mis veidi kosmilise ning ehk isegi sentimentaalse kõlaga jääb kummitama ja võtab selle uue imago ning vana hullunud big beati küll suhteliselt rahulikul, ent ülimalt võluval moel kokku. Ning kellel võimalik, siis kindlasti tasub kuulata ka Deluxe Editionit, kus on lisaks veel lammutava bassikäiguga tuleviku-funk pala "Let Us Build a City".
Kokkuvõttes on tegu kindlasti huvitava kauamängivaga ning kes vähegi kunagi on selle produtsentide duo vastu huvi tundnud, siis igav ei ole seda kuulata kindasti. See-eest kerkib aga küsimus, et miks on komplekteeritud just sellised lood ühele plaadile ja kuhu on kadunud see mässav energia, mida varasemalt oli sedavõrd palju. Tõepoolest, mõningaid märke sellest võis näha juba ka 2010. aastal ilmunud viimasel stuudialbumil "Further", kuid see plaat vedas end kuidagi ühtlaselt välja. Siin on tunda aga suurt kahtlemist ning teatud mõttes otsekui identiteedikriisi, kus ei osata enam täpselt valida, kuhu poole peaks liikuma ning milline oleks see õigeim moodus, kuidas muusikat teha. Kuulata tasub ikka - tegu on olulise plaadiga ning kuigi siin ei ole ehk märgilisi lugusid nende karjääris, siis pettumust tundma ei pea kindlasti!