Andres Laiapea: jaanikultuuri parandajad
Endine Eesti kodanikuaktivist Andres Laiapea vahendas enda emotsioone Baltica 2016 rahvakultuuriürituselt.
Politsei soovitas möödunud jaanipäeva küll mõistusega võtta, aga tabas pärast ikkagi rohkem joobes juhte kui eelmisel aastal. Tuhanded inimesed järgisid veganite ja loomaõiguslaste üleskutset veeta jaanid lihavabalt, aga veel rohkem oli neid, kes seda ei teinud. Jaaniku tähistamine on Eestis tänapäeval ilmselt üldse üks suurima osavõtjaskonnaga üldrahvalikke ettevõtmisi, kuid kahjuks kipub see taanduma pahatihti vaid suureks jooma- ja grillipeoks, kus vanadest kommetest enam palju ei peeta ning ununema kipub kogu asja algne mõte. Seetõttu on eriti tervitatav, kui keegi seda meelde tuletab.
Eesti Folkloorinõukogu korraldatud rahvusvahelise pärimuspeo Baltica 2016 keskmes olid just jaaniaeg, jaanipäev ja -kombed. 22. juunil Mooste pärimuspäevaga alanud üritus levis järgmisel õhtul kümnete pärimuslike jaaniõhtute kujul üle kogu meie väikese, aga samas siiski suure maa ja päädis 24. juunil jaanipüha tähistamise ehk omamoodi järelpeoga Vanamõisa Vabaõhukeskuses.
Kui meie aja moodsale globalistile, kelle silmis isegi Tallinn ja Tartu on vaid väikesed külad, võib esmapilgul tunduda, et kogu see etnovärk on mingi poolnatslus, millega ehitatakse barjääre rahvaste vahele, siis tegelikult võib sellistel üritustel näha kuidas ühine huvi pärimuse
vastu ületab isegi osalejate päritoluriikide äärmiselt teravaid poliitilisi vastuolusi. Nii näiteks lõid Mooste pärimuspäeva lõpetanud simmanil üheskoos tantsu Venemaa ja Ukraina folklooriansamblite liikmed, kellega segunesid meie oma inimesed. Ja see ei olnud kuidagi kunstlik, vaid oligi spontaanne, isetekkeline olukord.
Sarnaseid vaatepilte võib kindlasti näha avanemas ka juuli lõpus toimuval Viljandi pärimusmuusika festivalil ning teistel sellistel üritustel, kuhu sõidab kokku arvukalt esinejaid ja külalisi erinevatest riikidest. Folkloorist on saanud mitte eraldav, vaid ühendav aines, alus positiivsele rahvuslusele, mille puhul oma väärtustades hinnatakse kõrgemalt ka teisi. Sellist elutervet suhtumist võiks ju Eestis üldse
rohkem olla.
Jaanipäev on küll saanud tänapäevase nime Ristija Johannese järgi, aga tegemist on selgelt eelkristliku kombega, millega päikesekummardajad tähistasid suvist pööripäeva. Agnostik võiks öelda, et võib-olla on õigus Jehoova tunnistajatel, kes usuvad, et Jumal ei kiida selliste päevade tähistamist üldse heaks. Aga kui jaanipäeva siiski tähistatakse, jaanituld tehakse, siis on hea teada ka neid vanemaid kombeid ja tavasid, mis sellega seotud on. Loodetavasti andis Baltica nüüd tugeva tõuke selleks, et asi võiks jätkuda edaspidi samas vaimus veelgi hoogsamalt.
Toimetaja: Kaspar Viilup