Ajaloolane: Keila oli 70 aastat tagasi mõne päeva Eesti pealinn
20. septembril tähistatakse 1944. aasta sügisel Keila ümbruses peetud lahingute 70. aastapäeva lahingute taaslavastuse ja konverentsiga Harjumaa Muuseumis.
Ajaloolane Mati Mandel ütleb Keila lahingute kohta: "Tinglikult öeldes oli Keila 70 aastat tagasi mõne päeva kestel Eesti pealinn. Need päevad olid 1944. aasta 21. ja 22. september ning 23. septembri ennelõuna."
Keila linnavalitsus ja Harjumaa Muuseum on otsustanud toimunut tähistada sündmust tavapärasest suurejoonelisemalt. Oma abi pakub sõjaajaloo klubi Front Line, taaskehastades laupäeva hommikul kell 11 Harjumaa Muuseumi juures Keila mõisapargis Keila kandi lahingu. Huvilistel soovitatakse kohale tulla varem ja jalgsi. Autosid parki ei lasta, need saab jätta kaugemale, soovitavalt Keila Keskväljakule.
Kell 12 sõidetakse Kumna teeristile, kus asetatakse mälestuskivi juurde lilled, süüdatakse küünlad ning meenutatakse 70 aasta eest toimunut. Buss väljub Keila linnavalitsuse juurest
Kell 13—14 pakutakse Harjumaa Muuseumi juures sõdurisuppi.
Kell 14—16 toimub muuseumis ajalookonverents, kus esinevad Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liikmed.
Ettekannete teemad on:
Hanno Ojalo: Eestlaste ülejooksmine Velikije-Luki lahingus välis- ja siserindel.
Mehis Helme: Õhulahingud Eestis 1944. aastal.
Leho Lõhmus: September 1944 Nõmmel kaasaegsete mälestustes.
Jüri Kotšinev: Eesti mandriosa vallutamise lõppfaas Punaarmee poolt.
Ajaloolane Mati Mandel:
Tinglikult öeldes oli Keila 70 aastat tagasi mõne päeva kestel Eesti pealinn. Need päevad olid 1944.aasta 21. ja 22. september ning 23. septembri ennelõuna.
Saksa okupatsioon Eestis oli lõppenud, Nõukogude oma alles algamas. 18. septembril Jüri Uluotsa poolt ametisse seatud Otto Tiefi valitsus deklareeris küll Eesti Vabariigi kestmist, leidmata aga reaalseid võimalusi riigi Saksa okupatsiooni lõppedes Punaarmee eest kaitsmiseks, loobus vastupanust ning otsustas emigreeruda Rootsi.
Vastupanust Punaarmeele ning soovist iseseisev Eesti riik taastada ei olnud aga veel loobunud admiral Johan Pitka, kelle põhiüksus asus Kiviloo mõisas. Eruadmiral oli algul lootnud Punaarmee peatada Võhma joonel. Sellest ei tulnud midagi välja. Kuid Pitka oli ühenduses ka Keilaga. Keilasse kogunesid nii Kloogal ja Kehras täiendkoolitusel olnud ja Pitkaga sidemetes olnud soomepoisid kui ka muud nüüd saksa sõjaväest deserteerunud noored.
Vastupanukeskuseks Punaarmeele kujunes endine linnavalitsuse hoone Keila keskväljakul. Selle lipumastidesse heisati sini-must-valged lipud. Vastupanu juhtis Harjumaa Omakaitse I pataljoni ülem, lennuväetaustaga kapten Elmar Miil. Talle tulid abilisteks Kloogalt ja Paldiskist soomepoistest lipnikud Arved Viirlaid, Ants Alviste, Sulev Kiin, Ants Aasalo, Uno Mändla ja teised.
Üheks põhiliseks vastupanu organiseerijaks oli aga juba Kloogal sakslaste vastast mässu juhtinud leitnant Egon Valter. Moodustati lahinggrupid ning saadeti need Kumna teeristile ja Haruteele. Ilmselt oli ka Kanamal vastupanu osutanud rühm sinna saadetud Keilast.
Kahjuks puudusid noortel meestel, sealhulgas enamikul ohvitseridest, lahingukogemused. Puudus ka tankitõrjerelvastus. Oli vaid tahe ka lootusetus olukorras Eesti iseseisvuse taastamise heaks veel midagi ära teha. Ainuüksi tahtest siiski ei piisanud. Nii ei suudetud 23. septembril ei Kanamal, Haruteel ega Keilas Punaarmeele olulist vastupanu osutada.
Erandiks oli vaid kokkupõrge Punaarmee soomusautoga Kanamal ja eelsalgaga Kumna teeristis. Nii soomusauto kui ka eelsalk hävitati. Hiljem kaitsjaid rünnanud Punaarmee tankikolonnidele polnud aga enam midagi vastu seada. Need murdsid eestlaste kaitsest läbi ja liikusid edasi läänerannikule. Paljud noored mehed maksid oma isamaaarmastuse eest eluga.
Toimetaja: Tõnu Pedaru
Allikas: Keila linnavalitsus