Juuni Akadeemias: Ain Kaalep 90, Galileo Galilei, militaarobjektid Krimmis jm
Tutvustame Akadeemia nr 6/2016.
Ain Kaalepil täitus 4. juunil 90. aastaring. Et taastatud Akadeemia esimest peatoimetajat (1989–2001) tema suurel sünnipäeval kõige paremate soovidega meeles pidada, andsime talle võimaluse valida värskesse numbrisse oma äranägemisel mõned parajad värsid. Väärikas poeet otsustas oma loomingust taasavaldamiseks pakkuda 1987. aastal kirjutatud luuletuse „Kelteminari öö“.
Järgnevalt vaatleb Uno Veismann Ukraina-Venemaa tehnoloogilise lõimumise ja lahtilõimumise protsessi kosmosega seotud valdkondades, sealjuures külma sõja perioodil rajatud ja ülimalt salajas peetud NSV Liidu militaarobjektidest Krimmis. Sinna ehitas NL eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel kosmosesidekeskuse NIP‑10, raketirünnaku varajaseks avastamiseks loodud radaritevõrgus rajati tähtsad kompleksid Sevastoopoli lähedale ja Mukatševosse, viimane on nüüd lammutatud. Dnipropetrovskis arendati välja NLi juhtiv sõjarakettide konstrueerimisbüroo Južnoje, kus on valmistatud Venemaa relvastusse tänapäevani kuuluv mandritevaheline ballistiline rakett R‑36M2 Vojevoda (SS‑18 Satan). Bagerove linnakese lähedale ehitati pärast sõda polügoon-lennuväli tuumapomme katsetustele kandvate lennukite jaoks. Kuurortlinna Sakõ lähedale otsustati 1976. aastal ehitada laevalt startimise katsepolügoon, mille nimeks sai Nitka. Allveelaevade kaitsmiseks tuumarünnaku eest loodi Balaklavasse maa-alune sadam-varjend ja selle kõrvale tuumalaengute hoidla. Läheduses paiknes mäe sisse kaevatud tiibrakettide stardikompleks. Tuumalaengute ladu oli rajatud ka Kiziltaši mäe sisse. Kokkuvõttes tuleb nentida NSVLi-aegse Venemaa ja Ukraina kosmosetööstuse juhtide, taristute ja tegevuse tihedat põimitust, mis oleks saanud säilida vaid vastastikuse huvide austamise ja korrektse koostöölepete täitmise korral. Mõlemas riigis on praeguseks täheldatav ilmne kosmonautika ja kosmosetööstuse allakäik, mida pole peatanud ka korduv reformimine. Venemaa püüab ikka veel säilitada omandiõigust mitmel pool välismaal paiknevale taristule, kuid tähelepanuväärne on ka riigi kaitsekulutuste viimine viiendikuni föderaaleelarvest. Nõukogude Liidu järgsel perioodil pole see kunagi nii suur olnud. Kõigest eelnevast selgub üks põhjusi, miks annekteeris Venemaa Krimmi. Teel suure sõjalise võimekusega impeeriumi poole on Venemaal Krimmi vaja nii geograafilise asendi kui ka sealse (küll renoveerimist nõudva) militaartaristu tõttu.
Nagu selgub Juhan Aaviku (1884–1982), ühe Eesti muusikaelu juhtkuju memuaaridest, unistab normaalne sõjapõgenikust pagulane eelkõige tagasipöördumisest okupantidest vabastatud rahumeelsele kodumaale. Juhan Aavik põgenes 1944. aastal uue Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi. Kohanemisest võõras keskkonnas annab ettekujutuse 1276‑leheküljeline käsikiri, mille põhjal on artikli kirjutanud Triinu Ojamaa. Ilmneb, et oma loomingut püüdis Aavik kasutada kahel eesmärgil: esiteks nägi ta selles Rootsi ja teiste Põhjamaade kultuuriga lõimumise vahendit, teiseks püüdis ta kaasa aidata kõigi kodumaa kaotanud eestlaste globaalühiskonnaks kujunemisele. Vastu ootusi hakkasid Aaviku ees järk-järgult avanema tõsiasjad, mis näitasid, et rootslased ei tunnegi eesti muusikakultuuri kuigi hästi ning neid, keda huvitab sellest osasaamine, on üsna vähe. Memuaarides üritab Aavik analüüsida põhjusi, miks tema enda lõimumine polnud piisavalt edukas. Ta ei eita Rootsi inimeste heasoovlikkust sõjapõgenike vastu, kuid rõhutab korduvalt, et nii riigiametnikud kui ka muusikaorganisatsioonide juhid asetasid kõrgharitud pagulased „maa pärisrahvaga“ võrreldes madalamale astmele, kui nad väärinuks. 1950. aastateks kujunes Aavikul veendumus, et Rootsi ei vaja eesti pagulaste kultuurilist panust, ning ta lõimumisind hakkas vaibuma. 1950. aastate keskel hakkas Aavik rõhutama, et tema looming toetab eesti pagulaskonna tihedamat liitumist, millega ta end üha selgemalt samastas. Aavik suunas kogu oma energia üleilmse eesti pagulasühiskonna kultuurielu edendamisse, seda eesmärki täitis ka tema Autori Kooperatiiv Kirjastus. Aaviku idee oli teha oma tellijaliikmed osaliseks hingekosutust pakkuvas rahvuslikus muusikas, mis oli kättesaadav ainult tema kirjastuse kaudu.
Aga mida üldse tahetakse määratleda, kui räägitakse mäletamisest, üritavad selgeks teha Charles B. Martin ja Max Deutscher (tõlge ja põhjalik järelsõna Taavi Laanperelt). Autorite mõisteanalüüsi keskseks saavutuseks võib pidada mäletamise põhjusliku käsitluse toomist peavoolu. Põhjusliku mäluteooria tuuma võiks kokku võtta järgmise loosungiga: selleks et kellegi vaimuseisund kvalifitseeruks kõige rangemas tähenduses mäletamisena, peab see seisund (lisaks teistele tingimustele) olema katkematu põhjusliku ahela kaudu ühendatud tolle sündmuse, objekti või muuga, millest antud mälestus on. Näiteks minu praegune vaimuseisund, mille sisuks on mu tänahommikune turulkäik, saab olla mälestus (ja mitte vaid pelk kujutluspilt või mõte) üksnes siis, kui see on lõppkokkuvõttes põhjustatud tõepoolest aset leidnud hommikuse turulkäigu poolt. Oluline on märkida, et nende artikli ilmumise ajal (1966. a) oli valitsev hoopis episteemiline teooria, mille põhiväiteks oli, et mäletamine ja teadmine käivad käsikäes — õigupoolest polegi mäletamine muud kui üks teadmise vorm, n‑ö kestev teadmine. Sellist vaadet esindas näiteks Norman Malcolm (1963. a), Wittgensteini enda jünger ja üks tolle aja prominentsemaid mäluga tegelenud autoreid, kellega ka Martin ja Deutscher oma artiklis otseselt disputeerivad. Näiteks esitavad autorid konkreetseid kaalutlusi teadmisenõude vastu. Valitseva vaateviisi järgi eeldas millegi teadmine selle uskumist. Martin ja Deutscher näitavad üpris veenvalt, et millegi mäletamiseks ei tarvitse mäletatut uskuda — ei esialgse kogemuse hetkel ega ka hiljem, mäletades. Vastupidine seisukoht viib nimelt küllaltki ebaintuitiivsete järelmiteni. Aga keskne probleem, mida nad lahendada püüavad, on järgmine: kuidas kohandada mäletamise määratlust nii, et varasemal kogemusel oleks selles kandev põhjuslik roll, kuid omapoolse põhjusliku panuse võiksid anda ka meenumist ajendavad välised tegurid mõnel hilisemal hetkel? Kuidas lepitada neid kaht tüüpi põhjuslikku sisendit nii, et mälujälgede kaudu kulgev ahel siiski esmaseks jääks ning taasõppimise probleem uuesti ei kerkiks?
Seejärel ilmub teine pool Ülar Allase artiklist, milles ta tutvustab antibiootikumide liigtarvitamisest tingitud üleilmseid probleeme. Antibiootikumid on patsiendile üldiselt ohutud, kuid nende kasutamisega võivad siiski kaasneda kergemad või raskemad kõrvaltoimed. Liiga sage kasutamine suurendab tervisehäirete tekkimise riski ning põhjustab muutusi normaalses mikroflooras. Meditsiinis tekitavad suuri probleeme multiresistentsed patogeenid. Lisaprobleemiks on muutunud haiglainfektsioonid, sest raviasutustes leidub tavapärasest rohkem ravimiresistentseid baktereid. Levinuimaks haiglainfektsioone põhjustavaks patogeeniks on metitsilliiniresistentne Staphylococcus aureus. Ainuüksi USAs põhjustab see bakter 18 000 inimese surma aastas. Maailmas toodetakse ja kasutatakse 175 000 tonni antibiootikume aastas. Aastaks 2030 ennustatakse nende kasutamise tõusu 67% võrra, kuid samas ei osata öelda, millises koguses kasutamise tase oleks jätkusuutlik. On raske jälgida seoseid antibiootikumide tarvitamise ja ravimiresistentsuse vahel, sest probleem on väga kompleksne. Ravimiresistentsuse leviku tõttu on maailmas tekkinud elav huvi antibiootikumide alternatiivide vastu. Eelkõige peetakse paljutõotavaks vaktsiine, seerumeid ning faagiteraapiat. Antibiootikumide kasutamist täiesti lõpetada pole võimalik, kuid alternatiivide abil on võimalik vähendada ravimite ülemäärast tarvitamist. Uute antibiootikumide kasutuselevõtust pole kasu, kui samal ajal ei kaasne muutusi nende kasutamise praktikas. Samuti tuleb tõsta inimeste teadlikkust ravimiresistentsuse probleemi osas.
Mõnda aega tagasi tuvastati Eestis teadaolevalt esmakordselt, et siin sündinud ja üles kasvanud õigeuskliku taustaga isik (Abdurrahman Sazanakov) astus radikaalsete islamivõitlejate ridadesse. Toetudes teistes lääneriikides ilmuvatele allikatele, otsib Andres Siplane vastust küsimusele, kuidas ja millise loogika alusel on see võimalik. Kui mõnes lääneriikide moslemikogukonnas on tekkinud teatavad radikalismi kasvulavad (kõige tuntumaks on saanud Molenbeeki linnaosa Brüsselis), siis Eesti puhul tuleb arvestada tõsiasjaga, et siin suletud moslemikogukondi lihtsalt pole ning radikaliseerumine leiab aset täiesti tavaliste inimeste (noorte) seas. Riskirühmaks on meil sellised noored, kes on ühiskonnas ühel või teisel moel tõrjutud. Kindlasti ei joonistu see rühm välja rahvuslikke ega usulisi eripärasid mööda. Vastupidi: venekeelse vähemuse lõimumine on olnud üsnagi edukas, eriti kui võrrelda seda teiste Euroopa Liidu riikide tulemuslikkusega oma vähemuste lõimimisel. Et teistel Euroopa Liidu riikidel on islamistliku äärmusluse ohjeldamisel juba rohkesti kogemusi, ei pea Eestis kindlasti jalgratast leiutama. Oluline on hoiduda mõne kindlapiirilise rahvusliku või usulise rühma sildistamisest ning ennetada mis tahes elanikerühma marginaliseerumist.
Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.
Aga peale mõtlema panevate tõsitekstide leidub numbris veel Toomas Kiho ja Kadri Tüüri inspiratsiooniküllaseid värsse. Suviste aktikrokiidega esineb Kaire Nurk.
NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee. Vt ka www.facebook.com/AjakiriAkadeemia/
Koostanud Indrek Ude
Toimetaja: Valner Valme