Ilmus tänavune kolmas Tuna
Tutvustame ajalookultuuri ajakirja Tuna värsket numbrit.
Summary 64
Vaata ka ajakirja koduarhiivi: Tuna
KÄSITLUSED
Tiina Kala. Veretöö ja ja lepitus 14.sajandi Liivimaal
Arvatavasti 14.sajandi kolmandal veerandil toimus kaheLiivimaa vasalli Nicolaus de Lode a Hinko de Yckeskulle vahel kokkupõrge, milles Lode surma sai. 1371.aastal andsid aadlimehed Christianus de Scherembeke ja Otto de Lode Tallinna rae käsutusse 150 marka, mille 8 margase intressi eest tuli ülal pidada vikaariat Märjamaa kirikus Püha Anna altaril. Hilisematest aegadest on teada, et koos Nicolaus de Lodega hukkus ka Tylo Houwenpe, tema mälestamist vikaaria asutamise leping aga ei maini.
Keskaegsed tavad ja seadused, nii ilmalikud kui ka vaimulikud, nägid veretöö puhul ette mitmesuguseid hüvitusvõimalusi, kõige sagedamini kasutati materiaalset tasu kannatanud poolele, kiriklikke meeleparandustegusid süüdlasele ja hukkunute kiriklikku mälestamist.
Liivimaalt on näiteid sellistest hüvitustegudest säilinud juba alates 13.sajandist. Osapooled sõlmisid kas isekeskis või mõne autoriteetse vahendaja kaasabil lepituskokkuleppe, mis muu hulgas pidi ära hoidma veritasu või hilisema kohtuliku uurimise.
Alati selle leppe sõlmimine muidugi ei õnnestunud, veritasu või vaenus kurjategija ja ohvri lähedaste vahel võis kesta aastakümneid. Saksa õigusruumis hakkas veritasu, vaenuse ja lepituskokkulepete tähtsus oluliselt langema alates 15.sajandi lõpust, mil keisri välja antud seaduste alusel nõuti üha järjekindlamalt kriminaalasjade kohtulikku uurimist ja karistamist, mida varasemal ajal oli rakendatud vaid valikuliselt.
1371. aastal asutatud vikaaria Märjamaa kirikus oli klassikaline lepitusvikaaria. Läänemaa kahe võimsaima vasallisuguvõsa Üxküllide ja Lodede suhted ei olnud hiliskeskajal enam alati vaenulikud, võimalik, et eeldused selleks loodi just lepituskokkuleppega. Tylo Houwenpe sugulased ei olnud ilmselt sellesse lepingusse kaasatud ja 15.sajandiks kadus Houwenpede nimi vasallide seast, neid kohtab hiljem vaid Tallinna linnaelanike hulgas.
Kersti Lust. Mulgi hädaoht ehk kuidas mulgid võõrsil talusid päriseks ostsid
Mulkide ränne on talude päriseksostmise keerulise ja pikaks venibud protsessi üks enim kõneldud, ent vähim uuritud aspekte. Teadmise nõukate ja jõukate mulkide valgumisest Mandri-Eesti erinevatesse paikadesse on meis kinnistanud memuuar-, ilu- ja ajakirjandus ning põlvest põlve edasi antud pärimus.
Akadeemilises ajalookirjutuses läbivalgustamata pole ainult Mulgimaalt lähtunud taluostjate siire , vaid siserändega tegelemine tervikuna on algjärgus. Artikli eesmärk on otsida arhiiviallikate najal vastust järgmistele, mulkide taluostu võõrsil puudutanud küsimustele: kes, millal, kust ja kuhu rändas ning miks, vaadates kõnealust protsessi nii lähte- kui sihtpunktist.
Andmed ostutalude kohta pärinevad ostu-müügilepingutest ning taluostjate paikkondliku päritolu ja mobiilsuse kohta luteriusu koguduste personaal- ja meetrikaraamatutest ning revisjoni- ja ümberarvestuslehtedest.
Mulgid hakkasid väljaspool Mulgimaad kohti ostma täpselt samal ajal, kui päriseksostmine kogu Lõuna-Eestis suurema hoo omandas; varem oli olnud tegemist harvade üksikjuhtumitega.
Mulgimaal sündinud mehed ostsid Lõuna-Eestis väljaspool Mulgimaad vakutalusid päriseks 115 eramõisas. 1889.aastani ostsid mulgid Tartumaal päriseks tublisti rohkem vakutalusid (369) kui teistes Lõuna-Eesti maakondades kokku (226). 1889.aastani ostsid Mulgimaal sündinud isikud Viljandimaa mittemulgi valdades päriseks ca 7% ja Tartumaal ca 12% vakutaludest. 115 mõisast veidi enam kui kolmandikus leidus päriskohaostjate seas üks-kaks mulki, 16 mõisas oli neid kümme või enam.
Mulkide rännet soodustasid paljud erinevad tõuke- ja tõmbefaktorid, mis omavahel põimudes üksteist võimendasid. Mulgimaalt mujale siirdunud päriseksostjate puhul tuleks senisest enam rõhutada tõukejõudude rolli, sest neist tähelepanuväärne osa lahkus oma kodukohast ja/ või Mulgimaalt enne kui talude päriseksostmine Lõuna-Eestis üldse täishoo omandas ja seega on vähe tõenäoline , et neid meelitas võõrsile taluostu võimalus, vaid maa saamise lootus laiemalt. Kodukohas liigseteks osutunud inimesed hakkasid otsima kasulikumat kohta, sageli võimalikult lähedal, teadmata mõnikord täpsemalt sedagi, mis neid uues kohas ees ootab, sest kui sobivat eluaset ja tegevust ei leitud, on rännatud kiiresti järgmisse valda ja sealt omakorda edasi. Võimaluse end väljaspool Mulgimaad taluperemeestena sisse seada andis eeskätt Mulgimaa majanduslik edemus, mis ilmnes nii raha, inimeste kui ka info suuremas liikuvuses, raharendi ja mõnel pool ka talude ostu laiemas levikus, kapitali kogunemises ühe osa jõukamate talupoegade kätte, mis avardas krediidivõimalusi ka nende jaoks, kes ise kuigivõrd säästa ei suutnud. Päriskohaostjatel ei olnud alati kaasa võtta märkimisväärseid sääste, vaid vähemasti puhuti sai määravaks nende söakus. Kaubalis-rahaliste suhete areng kiirendas ka sotsiaalset kihistumist ja süvendas kihivastuolusid. Mulkide rände põhjused olid erinevad ja nii on ka pärskohaostjate näol tegemistsotsiaalselt kirju kontingendiga.
Rändeaktiivsuses näivad mööda kihelkonna piire jooksvat teatavad erinevused. Halliste kihelkonnast pärines võõrsile siirdunud päriskohaostjaid ühtviisi üsna palju kõikidest mõisatest, nii era- kui kroonumõisa(te)st, nii neist, kus talud müüti 1850.aastate keskel, nii sealt, kus mõisnik eelistas omasid kui ka sealt, kus ostjad olid põhiliselt võõrad, nii sealt, kus taaler oli keskmisest odavam kui sealt, kus see oli kallim. Karksit iseloomustas Hallistest madalam, kuid ülejäänud kolmest mulgi kihelkonnast kõrgem koefitsient. Halliste ja Karksi edemust teiste ees seletab nii majanduslik teooria, mis rõhutab rände põhjustena piirkondlikke erinevusi majanduslikus arengus, kui ka võrgustiku teooria, mis räägib isiklike sidemete tähtsusest sisserände hoogustamisel, kus võrgustike laiendamine põhjustab uut sisserännet. Üldiste tegurite kõrval polnud tähtsusetud ka lokaalsed faktorid: näiteks tõukasid ühe osa rändajaid liikvele vastuolu mõisaga, veelgi olulisem on aga, et mõisa ja kohalike pinevad suhted sihtkohas suurendasid pealetungijate võimalusi seal seniste rentnike asemel talud päriseks osta.
Jaak Valge. Eesti ühiskonna käärimine ja marksism 1920.aastatel
Eestis, nagu ka kogu Euroopa poliitikas olid marksistlikud poliitilised voolud 1920.aastatel jõuliselt, uudselt ja provokatsiooniliselt esindatud. Marksism oli cvõitlus maailma proletariaadi vabanemise eest, kuid teisalt võis näida ka teena isiksuse ja eriti naise lahtirakendamisel religiooni kujundatud tardunud moraalireeglitest. Protest traditsioonilse moraali vastu ühendas tollal noori kommunistlikke revolutsionääre, teisi vasakpoolseid ja boheemlasi.
Seksuaalmoraalis oli 20.sajandi esimeste kümnendite kõige märkimisväärsemaks muutuseks uus visioon abielust kui institutsioonist. Eestis oli abielu tähenduse muutusel märgiliseks sündmuseks uue perekonnaseaduse jõustumine 1926.aastal, mille kohaselt abielu registreerimine võeti kirikult üle riigile.
Ühiskonna muutis dünaamiliseks noorte suur osakaal. 20.sajandi alguses tõusis noorte täiskasvanute, 15-29 aastaste neidude ja noormeeste ülekaal ajutiselt Põhja- ja Lääne-Euroopas, aga ka Eestis ja Lätis erakordselt kõrgele. See tulenes demograafilise ülemineku faasist, kuhu need ühiskonnad selleks ajaks jõudnud olid. Eestis oli noorte täiskasvanute osakaal 1920.aastatel kõrgem kui kunagi varem või hiljem.
Noorte erakordselt ja ajutiselt suur osakaal muudab ühiskonna käärivaks, uuenduslikuks ja loominguliseks, aga ka heitlikuks ja konfliktiohtlikumaks. Eesti ühiskond oli niisiis 20.sajandi alguses n.-ö. ergastatud olekus. Sotsiaalseid pingeid teravdas vaesus.
Nagu kogu Eesti ühiskond, nii olid ka Eesti intellektuaalid ja eriti kirjanikud ideoloogiliselt vägagi laetud. Isegi ideoloogiavastasus ja tolle aja kontekstis hüpererootiline pühendumine isiklikele tunnetele ja meeltele oli ideoloogiline.
DOKUMENT JA KOMMENTAAR
Argo Kuusik, Valdur Ohmann. EKP Keskkomitee I sekretäri Karl Säre saatus selgunud
Karl Säre on kahtlemata koloriitne kuju eesti lähiajaloos ning tema elu ja tegevus seiklusterohke, rüütatud kohati saladuslooriga. Kohe, saksa okupatsiooni algul, 3.septembril 1941.a. Säre arreteeriti. Õige pea viidi ta Saksamaale. 1943.aastal oli Säre Paul Eltermann (Martõnovi) mõrva käsitleval protsessil tunnistaja rollis, andes tunnistusi kaasosalise Leo Looringu vastu. Tegemist oli 1936.aastal Kopenhaagenis eesti kommunistide Leo Looringu, Karl Säre ja August Vakepea poolt läbi viidud ning Kominterni heakskiidu pälvinud mõrvaga ja selle jälgede õõvastava likvideerimisega. Eesti avalikkus sai Säre enda ja tema asukoha kohta sellest ajast viimast korda teavet ajakirjanduse vahendusel. Peale kohtuprotsessi 1943.aasta kevadel kadusid jäljed EKP Keskkomitee I sekretäri Karl Säre kohta. Pärast sõda saadi taani kommunisti Aksel Larseni kaudu teada, et Säret hoiti kinni Sachsenhauseni koonduslaagris.
Edasi järgnesid mitmesugused spekulatsioonid, kuid tema tegelik saatus jäigi selgusetuks. Säret olevat nähtud Hollandis, Ladina-Ameerikas, USA-s. Sõõjajärgses Eestis oli Säre tabuteemaks. Alles 1950.aastal toimiunud EKP VIII pleenumil kuulutati Säre reeturiks. Paistab, et nõukogude võimuorganitele ei olnud siiski põhiprobleemiks mitte Säre reeturlus, vaid tema kadumine. See oli hirmutav, sest EKP Keskkomitee I sekretär teadis liiga palju. Hirmutas tema põgenemine või pääsemine Läände.
Alles 2013.aasta oktoobris selgus tõde tema saatuse kohta. Selle aasta sügisel viibis kolmeliikmeline ajaloolaste uurimisrühm Saksamaal Bad Arolsenis Rahvusvahelises Otsimiskeskuses (ITS). Rühma kuulusid Eesti Mälu Instituudi teadurid Eli Pilve ja Argo Kuusik ning Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumi Tähetorni toonane direktor Viljar Valder. Peale sõda Punase Risti egiidi all tegutsema hakanud ITS aitas inimestel leida sõjas kaduma läinud omakseid. Peagi koondati tema hoidlatesse kõigi läänetsoonis asunud Kolmanda Riigi koonduslaagrite säilinud arhiiviaines. Seoses isikuandmete kaitsmisega olid tema arhiivifondid uurijatele suletud kuni 2008.aastani. Päringuid sai teha kirja teel konkreetse isiku kohta. Nüüdseks on ITSi koondatud materjal aga uurijatele avatud. ITSi uurimissaali arvutid on ühendatud keskserveriga, kuhu on üleslaetud kogu digitaliseeritud dokumentatsioon. Otsingumootor töötab foneetilisel põhimõttel, otsides näiteks nime Lüüs, annab ta kõik sarnased vormid nagu Lues, Lüüüz, Luhs jne.
Igaks juhuks sai otsingumootorisse sisestatud Karl Säre nimi. Ekraanile ilmus tema Neunegamme koonduslaagri toimik, millest selgus tema surmaaeg- ja koht: 14. märtsil 1945 kell 4.20 hommikul Neungamme koonduslaagris. Surmapõhjusena on mainitud südamelihase nõrkus. Karl Säre vangitoimikus on laagri vastuvõtuleht, kuhu on käsitsi kirjutatud punasega „nach Ngm” (ehk Neuengammesse). Leht on trükitud aprillis 1943. Arvestades, et Säre ülesastumine Kopenhaagenis toimunud Paul Eltermanni mõrva käsitleval kohtuprotsessil lõppes märtsis 1943, siis on alust arvata, et Saksa võimud panid ta järgneval kuul lihtsalt Kopenhaagenile lähimasse koonduslaagrisse. Terminid „südamelihase nõrkus” ja „üldine kehaline nõrkus” kuuluvad natslike koonduslaagrite kantseliitlike eufemismide hulka, mis on koonduslaagrite asjaajamises enamikel juhtudel märgitud vangide surmapõhjusena. See võib, aga ei pruugi tähendada tegelikku surmapõhjust. Samas oli Karl Särel juba nooruses südamega probleeme. 1920ndatest pärineb tema kirjutatud lause oma tervisliku seisundi kohta: „Südamega on niisugune asi, et ma pean end rahulikult hoidma; tühine vihastus võib minule surma tähendada, sellepärast ma kõigi kohtadega olen nõus, kuid mitte GPU-sse (ERAF, f.24, n.2, s.2402, l.12-13. Karl Säre kiri EKP Keskkomitee Venemaa Büroos)
Suheldes Neuengamme koonduslaagri memoriaalmuuseumi teadustöötajatega õnnestus saada koopia Neuengamme koonduslaagri surmateadete raamatust. Seal on märgiuyd, et eestlasest vang nr 66148 nimega Karl Säre (sündinud 2.7.1903 ) suri 14.märtsil 1945 kell 4.2o. südamelihase nõrkuse tõttu. (Tottenachweis über Häftlinge vom 20.1,1945 bis 15.3.1945Arciv KZ-Gedenskätte Neuengamme, Ng 4.4.1.6.)
Peeter Kaasik. Partisanigrupp „Kotkas”
1944.aasta sügisel pöördus Eesti Partisaniliikumise Staabi (EPLS) poole keegi Vassili Rusin ning tutvustas ennast kui Punaarmee leitnanti ja partisanisalga komandöri. Mehe enda sõnade kohaselt langes ta 1941.aasta suvel Mustvee lähedal vangi ja saadeti Viljandi sõjavangilaagrisse. Seal esitas ta end ukrainlasena ning saadeti põllutöödele, kus töötas 14.märtsini 1944. Peale seda põgenes metsa ja organiseeris partisanisalga „Kotkas”. EPLS-s pandi Rusini jutt kirja ja liideti juurde parisanivõitluse statistikale. Kokku olnud salga koosseisus 106 inimest33 ja sõjavange 73. Salga poolt tapeti 40 ja võeti vangi 70 „fašisti”, lisaks põletati maha 15 autot, 5 suuremat kütusemahutit, 3 lennukit ja toiduainete ladu.
Tundub, et teatud kahtlusi sellise salga olemasolu kohta oli juba algusest peale ning Eesti NSV ajalookirjandus vaikis salga hilisemal ajal üldiselt maha. Asi oleks võinud sellega ka lõppeda, kuid 1975.aasta märtsis pöördus Tšetšeeni-Ingušši ANSV-s elav Vassili Rusin Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee (EKP KK) poole kaebusega ümber lükata kuulujutud nagu oleks ta Saksa okupatsiooni ajal teeninud Eesti omakaitses.
EKP KK j.a. parteikomisjon lõpetas selle küsimuse uurimise 1976.aasta juulis ja esitas vastava lõppkokkuvõtte. Rusini kuulumine Omakaitsesse leidis kinnitust. Ühtlasi tuvastati, et mingit põrandaalust organisatsiooni tegelikult ei eksisteerinud ja see oli Rusini väljamõeldis.
Suur Isamaasõda oli selleks ajaks Rusini õnneks omandanud NSV Liidus kultusliku staatuse ning „üldrahvalikule võitlusele” negatiivse varju heitmine polnud ideoloogiatöötajate huvides. Seetõttu mindi mahavaikimise teed. Päris karistuseta Rusin parteile valeandmete esitamise eest ka ei jäänud ning 28.juunil 1977 määras NLKP Tšetšeni-Ingušši oblastikomitee Rusinile range parteilise noomituse koos arvestuskaartile kandmisega.
Kokkuvõttes on partisanisalk „Kotkase” juhtum heaks näiteks, et Teise maailmasõja aegset põrandaalust vastupanu puudutavatesse parteidokumentidesse tuleks suhtuda väga umbusklikult. Ka parisanisalga „Kotkas” nimeline vale oleks ilmselt avastamata jäänud, kui Rusin poleks asja ise 30 aastat hiljem torkima hakanud.
KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST
Vello Paatsi. Tsensor Jõgeveri päevaraamatud
Keelemees, tsensor, ajakirjanik, Tartu ülikooli eesti keele lektor ja professor Jaan Jõgever(1860-1924) on jäänud teenimatult eesti kultuuriloos vähemärgatuks. Tänavu 6.novembril möödub 90 aastat tema surmast. Kõigi oma ametite kõrval oli Jõgever ajastu kroonik, kes on meile jätnud umbkaudu 5200 lehekülge päevikutekste aastatest 1880-1924. Jõgever ei soovi päevikutest midagi tõendada, seletada või oma tegevust õigustada. Märkmed annavad üksnes detailse pildi tema isiklikust elust, tööst ja mõtteilmast ilma vähemagi poosi ja efektita. Päevikuid ja märkmikke (kokku 38) hoitakse Eesti Kultuuriloolise Arhiivi fondis 52. Kirjutise aluse moodustavad väljavõtted tema päevikutest, mil ta töötas Tartus üksiktsensorina 1892-1903. Tsensoriaja päevikud haaravad umbes 1200 lk teksti, milles ta kirjeldab-iseloomustab tollaseid sündmusi ja temaga kokkupuutunud ajakirjatoimetajaid ning teisi tema kaasaegseid.
Toimetaja: Valner Valme