Arvustus. Toores, jõuline ja enneolematu Kim Gordon
Uus album
Kim Gordon
"No Home Record" (Matador)
8/10
Mürarocki üks omapärasemaid lipulaevu Sonic Youth läks 2011. aastal laiali. Alternatiivrocki kohta oli bänd võrdlemisi edukas. Seda tõestab asjaolu, et järjest rohkem kohtab tänavapildis Nirvana T-särkide kõrval Sonic Youthi logoga pluuse ja loosungeid nagu "make youth sonic again". Selles mõttes võiksid ju selle koosluse liikmed loorberitele puhkama jääda ja nautida pensionipõlve, aga ometi on Thurston Moore, Lee Ranaldo ja Kim Gordon erinevate muusikaprojektidega edasi tegelenud.
Olles pea 40 aastat alati koos teistega musitseerinud, on käesoleva plaadi puhul tehniliselt tegemist kogenud muusiku Kim Gordoni debüütsooloalbumiga, mis on päris üllatav. Tulla 66aastaselt välja sellise toore ja jõulise albumiga on julge samm, mis teeb paljudele noorematele artistidele silmad ette. Kim Gordonit on teenitult nimetatud rockimaailma Queen Of The Cool'iks. Mis on lahedaim asi, mida üks bassimängija oma instrumendiga teha võiks? Lajatada üks eriti vinge bassisoolo? Ei, see on tavaline ja etteaimatav. Kim Gordon jalutas ühel laivil üle enda bassi ja kräunutas seda jalgega. See on juba palju erilisem tegu, mida ei näe rockkontsertidel tihti.
"No Home Record" on eksperimentaalse iseloomuga album, mis flirdib elektrooniliste helidega kindlasti rohkem kui Gordoni varasemad avangardsed kõrvalprojektid Body/Head, Ciccione Youth ja Free Kitten. Produtsent Justin Raisen (Angel Olsen, Ariel Pink, Charli XCX) on albumit kokku pannes tubli tööd teinud. Üheksa mürast nõretavat lugu on laenanud elemente industriaalist, electro'st, postpungist ja ka techno'st ning trap'ist. Kõike saatmas Gordoni iseäralik monotoonse laadiga vokaal.
Esimese instrumendina kõlab plaadilt orkestraalne tšello ja see viib eksitavalt mõtted Gorecki sümfooniatele, aga siis kärgatavad kõuena kõmisevad elektroonilised bassipursked - üllatusmomendiga "Sketch Artist" on ideaalne intro. Kuna Sonic Youth oli nii pikalt siiski Gordoni muusikalise väljenduse osa, on mõneski palas tunda bändi edukaimate hittide "Kool Thing", "Dirty Boots" või "100%" hõngu. "Air BnB" ja "Murdered Out" on siiski palju gruuvikamad just bassimängu osas.
Kuigi Gordon on intervjuudes öelnud, et ei valda ühtegi instrumenti kuigi osavalt, tunneb ta end basskitarri taga tõenäoliselt kõige mugavamalt. Hiphopbiidiga "Paprika Pony" ja "Cookie Butter" on esitatud spoken-word-stiilis. Neist viimasel kuuldub taustal mehaanilist prügise saundiga trummimasinat, mis täristab nagu laste mängusünt. Gordoni lausutud luuleread on esitatud minimaalselt ja külmalt. "Don't Play It" on tantsupõrandasõbralik tantsupunk, mis kaldub otsaga industriaalse techno poole. Jala paneb tatsuma ka psychobilly "Hungry Baby", millega meenub kohe ääretult sümpaatne bänd The Cramps. "Earthquake" on võrreldes teistega rahulik rütmitu laul, kus kuulda ruumi teisest otsast kõlavaid kaugeid kitarre. Kui albumilt ühtset temaatikat otsida, võiks selleks olla antikapitalistlik meeleolu ja ületarbimise vastane sõnum, mis tuleb eredamalt esile lõpurajal "Get Yr Life Back".
Lärmakas ja mitmekesine "No Home Record" pole plaat ainult Sonic Youthi järgijaskonnale, vaid ka kõigile neile, kes armastavad kaasakiskuvalt põnevat alternatiivmuusikat.
Toimetaja: Valner Valme