Arvustus. Mustlaskuninganna hingeline teekond
Filmi esilinastus PÖFF-il
"Gipsy Queen" (Mustlaskuninganna)
Režissöör: Hüseyin Tabak
Osades: Alina Serban, Tobias Moretti, Irina Kurbanova
Rahvusvaheline esilinastus PÖFFil, 20. novembril kell 18
Nende rahvusvaheliste esilinastustega on keeruline, kas pole? Ühtegi arvustust nende kohta õieti veel ilmunud pole, festivali kavast saab küll lugeda tutvustust, kuid kes garanteerib selle, et need tutvustused pole lihtsalt peibutustekstid publiku kohalemeelitamiseks ja tegelikult ootab ees kaks tundi piinavat igavust?
Mul oli võimalus "Gipsy Queeni" täna hommikul vaadata ja julgen kinnitada, et tasub vaatama minna, pange aga julgelt film oma kavva. Juhul, kui te ei oota spordifilmi. Festivalil on see miskipärast spordifilmiks liigitatud, kuid eelkõige on tegemist siiski psühholoogilise draamaga, kus spordistseene küll leidub, kuid see pole peateema. Pigem on ekraanil portree naisest, kes läbib hingelise rännaku, välja üksindusest, võideldes elu eest.
Film vaatleb üksikema Ali elust peamiselt küll seda osa, mil tasapisi hiilib ta ellu võimalus poksida, kuid osavate kunstiliste võtetega antakse ülevaade ka tema minevikust, selle varjudel väga pikalt peatumata, kuid igast filmi hetkest õhkub seda minevikutaaka. See on film naise võitlusest perekonnatraditsioonide stigmaga, ühiskonna survega, eelarvamustega. Ta on roma, mustlane. Teadagi, nagunii varastab, valetab jms. Ali pingutab kõigest hingest, et sellest taagast mööda saada. Lisaks sellele on ta üksikema, ja see on mustlaste seas samahästi kui surmapatt, isa on temast lahti. Traditsioonilised peremudelid on romade seas au sees. Mees on perepea. Miskipärast on Ali täiskasvanuea teekond aga alanud nii, et ta on jäänud üksi.
Lugu algab sellega, et kangelannal sünnib teine laps ja ta läheb, lapsed käe otsas, isa juurde andeks paluma. Mille eest, seda me teada ei saa. Ilmselt mitte millegi eest, küllap on mängus mingid traditsioonid, millest Ali on üle astunud ja küsimus on isa uhkuses. Isa lükkab tütre eemale ja Ali peab ise hakkama saama. Maalitud kaadrite abil antakse vaatajale kärme ülevaade, kuidas mööduvad aastad kerjates ning juhutöid tehes, kuni jõuame filmi alguspunkti, kus Ali elab koos lastega mitte küll luksuslikus, kuid siiski korralikus korteris ja neil on korterinaabriks üks kena neiu, kes aitab lapsi hoida. Ali aga rabeleb endiselt mitmel madala palgaga töökohal ja otsib lisateenistust.
Murdepunkt saabub hiilivalt, kui Ali satub juhuotsaga tööle baari koristajaks. Selle keldrikorrusel on väike poksiklubi. Vanad mälestused hakkavad pinnale kerkima, Ali on nooruses isa õpetuse all väga korralikul tasemel poksiga tegelenud. Siiski ei muutu film sellest hetkest hoopis spordifilmiks, vaid jätkub siiski psühholoogilise draamana, kus kesksel kohal võitlus igapäevaeluga hakkamasaamise nimel, probleemid tütrega, valusad mälupildid enda lapsepõlvest. Jah, mängu tulevad ka klassikalised trennikaadrid ja lõpuks ka päris pingelised poksistseenid, kuid esikohal on siiski inimesed, nende siseheitlused, unistused ning nene poole püüdlemine. Hea rolli teeb nii Ali osatäitja Alina Serban kui ka teised peanäitlejad, Irina Kurbanova ja Tobias Moretti, kellele on stsenaariumis samuti jätkunud rollisügavust ja arengut. Olgu mainitud, et tegemist on autorifilmiga, Hüseyin Tabak on nii režissöör kui stsenarist.
Film kulgeb mõtlikus joones, kuid siiski piisavalt tempokalt, venima ei jää kordagi. Üldine tonaalsus on küll masendav ja süngegi, kuid siiski on terves loos ka väga palju elujõudu ja lootust, mis ei lase rusuval meeleolul võimust võtta. Loo fookus on kindlalt paigas ja kõrvalistele radadele ära ei eksita. Kui peaks filmi iseloomustama kolme sõnaga, siis need oleksid: mõtlemapanev, jõuline, poeetiline. Soovitan soojalt vaatama minna.
Toimetaja: Valner Valme