Andres Noormets: "Othello" teemad on praegu ühiskonnas fookuses ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Andres Noormets
Andres Noormets Autor/allikas: Heigo Teder

Raadioteatri ja Vanemuise koostöös on valminud järjekuuldemäng "Othello", mis jõuab eetrisse Vikerraadios 25. – 29. novembril järjejutu saateajal, algusega kell 11.30 (kordub kell 22.30). Pille-Riin Purje vestles lavastaja Andres Noormetsaga.

William Shakespeare'i tragöödia "Othello" Andres Noormetsa tekstiredaktsioonis ja lavastuses esietendus Vanemuise teatris 2016. aastal. Lavastuse põhjal loodud kuuldemängu osatäitjad on samad, kes olid teatrilaval: Othello – Jim Ashilevi, Jago – Sten Karpov, Desdemona – Liis Karpov; teistes osades: Marian Heinat, Andres Mähar, Riho Kütsar, Karol Kuntsel. Kuuldemängu režissöör on Andres Noormets, helikujundaja Taavi Kerikmäe, helirežissöör Külli Tüli.   

Väärt klassikalist teost iseloomustab ikka see, et seal käsitletud teemad ja kujutatud karakterid on aegumatud, neil on oma sõnum ka aastakümnete ja -sadade tagant. Kuuldemängu "Othello" tegijad tõdevad, et möödunud kolme aastaga on Shakespeare'i tragöödia sõnum sallimatusest ja võõravihast, kadedusest ja intrigaanlusest, inimlikust rumalusest ja kergeusklikkusest üksnes võimendunud.

 

Lavastasid "Othello" Vanemuises 2016. aastal. Miks otsustasid jäädvustada teatrilavastuse kuuldemänguna? Kuidas võrdled kaht loomeprotsessi ja tulemust?

Olen seisukohal, et teatrilavastusest lihtsalt niisama kuuldemängu ei saa, et tuleme kokku, paneme mikrofonid üles, teeme ühe rõõmsa läbimängu ja valmis. Lavateater ja raadioteater on nii erinevad meediumid, et nad ühest vormist teise päris valutult üle ei voola. aga samas on mõnigi teatris mängiv lavastus võimeline audioteoseks transformeeruma. "Othellol" oli see potentsiaal olemas.

"Othello" sai raadiosse toodud pilootprojektina, mis kirjeldaks raadioteatri ja lavateatrite koostöövõimalusi. Kasinate eelarvete kiuste saab koos tegutsedes olla suurem, nähtavam, kaugeleulatuvam, kestvam. "Othello" näol on nüüd näide, kuidas asi toimib ja välja näeb, kui otsustatakse käed lüüa ja leivad mõneks ajaks ühte kappi panna. See tähendab, et "Othello" pole ainult iseseisev audioteos, aga ka näide ja üleskutse.

 

On kulgenud nii, et Vanemuise ja Raadioteatri "Othello" esietendusi lahutab kolm aastat. Üsna lühike aeg ju, ometi ühiskonnas pidevalt miski podiseb. Kuidas aeg on mõjutanud  "Othello" sõnumit ja kõlapinda?

Üks lisapõhjus "Othello" raadiosse tuua oli tema püsivalt aktiivne sõnum, selle teravus, kompromissitus. Kummalisel kombel on selle kuuldemängu ülipika valmimisperioodi ajal -- uskumatu, aga me tegime viieosalist kuuldemängu kaks ja pool aastat -- tekstis sisalduvad teemad ja vastasseisud järjest enam fookusse nihkunud, kahetsusväärselt igapäevasekski saanud. Iseenesest pole see tore tõdemus, kuid samas näitab klassikaliste lugude mahtu, kestvust. Inimteadvuse sisemised struktuurid püsivad. Muutub väline vorm, muutub keel, aga mõtteruum, inforuum laotub üle sajandite erinevatel telgedel ja tasanditel.

 

Teatriarvustustes on silma hakanud kirg vastandada: nüüdisdramaturgia+autoriteater versus klassika. Kuidas kommenteerid? Oled lavastanud nii seda kui teist: algavaid-algajaid näitekirjanikke, tänast dramaturgiat, iseenda tekste – ning klassikat (Tammsaare, Tšehhov, Kitzberg, Ibsen, Shakespeare jt). Mille põhjal tunned ära oma materjali?

Otsin oma töös kõike kõiges ja meis enestes. Kui tekstis on mulle tähtsad väärtused sees ja ma tajun selle ruumilist olemust ning potentsiaali, siis võib minna tegemiseks. Minu tekstisahtlis pole erinevaid laekaid. Kõik on sama. Luule, huumorimeel, loo jutustamise põnevus, sügavus, mitmetasandilisus, musikaalsus ja nii edasi.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: