Valle-Sten Maiste. Küünilise raevu lätted ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Hot Kommunist.
Hot Kommunist. Autor/allikas: bänd

Praegu süvenevate ühiskondlike vastuolude põhjusteks on peetud immi­grantide ja moslemite invasiooni, traditsioone ohustavaid eraelulisi jm alternatiive, heaoluühiskonna ülejõukäivust jpm. Moodsaid ühiskondi lõhub pigem siiski silmakirjalikkusest tingitud lummuse kadu, küünilisuse ja nihilismi vohamine, ütleb Valle-Sten Maiste Sirbis.

Ühiskonnaelu fassaadil viravate sõnade seest ning tagant on laastaval määral kadunud väärtused, tähendused ja tõde.

Vene ässtriksterid Vladislav Surkov ja Gleb Pavlovski on väljendanud mõtet, mida Peter Pomerantsev nimetab külma sõja suureks paradoksiks – tulevik, mis lääneski viimastel aastatel maad võtmas on, saabus esimesena Venemaale. Õieti peab Pomerantsev toimuvat tulevikuta olevikuks, kuna kedagi ei huvita seisukohad, perspektiivid ja sisu. Veendumused ja vaated on vaid fantasmagooria, vigurid võimupositsioonide omandamiseks.

Hiljaaegu võis tunduda, et venelased on küüniliste ühiskondlike manipulatsioonide alal läänest ees. Meenutame nt Kristiina Ojulandi, keda kahtlustati häältega manipuleerimises partei sisevalimistel. Tehti tublisti häbi-häbi, ehkki nt Isamaa erakonnas on mitte ainult võltsingute, vaid ka kriminaalide, kodakondsuseta isikute jt abil põliselt võimu poole püüeldud. Pärast Cambridge Analytica, Johnsoni ja Trumpi saavutusi pole Isamaast ega ka venelastest – laskem Ojuland olla – enam nii väga põhjust rääkida.

Ent Trumpil lubab trampida neo­liberaalses keskkonnas aastakümnetega tekkinud usaldamatus. "Kui ümberringi on vaid lurjused, tuleb nende keskel toimetada lurjusena," on sõnastanud Surkov, lisades, et venelased on läänest vähem variserlikud. Venes reguleerib toimuvat võimutruudus, mingigi selge printsiip. Läänes usutakse, et kui Surkovi sõnastatud "alatuse tasakaal, ahnuse balanss, pettuse harmoonia" on avalikkuse eest retoorilise ilukõnega varjatud, on probleemid krohvitud.

Ega pangajuht olegi ju süüdi, kui ollakse buumiaegses eldoraadoõhustikus kinnisvara ostnud, mis tosin aastat hiljem pool ostuhinda väärt on, aga mille eest veel aastakümne õhumakseid ja -intresse tasutakse. Ka kasumil lasid tulumaksuvabalt kusagile emafirmadesse kaduda eelkõige poliitikud. Sina pidid samal ajal "kokkuhoiuvajaduse" tõttu kontorite vähendamise aegu pikas järjekorras kogema, kuidas tellerid kehva uute aegade mõistmise ja kuulmisega vanureid finantstootekonksude otsa moosisid.

Siiski lisandub liivatera hingevärki, kui pärast kodumaale moraalselt ja geopoliitiliselt valusaid tehinguid ametist priiks saanud pankur talkshow's meeliskleb, et see, mis teda aastakümneid käima on tõmmanud, on olnud suur soov luua eesti rahvale rohkem ja paremaid võimalusi. Nüüd tahaks pankur, et kodumaa teda riigisektorisse appi kutsuks "Eestit aitama, riigile tagasi andma". Äkki hetkeks siiski midagi vähem mastaapset, koguni väike järele­mõtlusaeg? Näeme aga hoopis, kuidas on sündinud mingi uue ajastu Jakobson või pangahärra Akadeemias ilmunud Nietzsche-interpretatsioone silmas pidades koguni Jakob Hurt.

Talkshow teine osapool, alati elegantne ja suurejooneline, ent ka koolipapalikult jutlev reporter on hingevärki karestanud jällegi teistel. Hot Kommunisti tänavusel EP-l raiutakse: "kiki­lipsustatud pätt, infantiilne nartsissist, selfie on ta suurvorm, libamulk, kelle Dylan saatis persse". Millest küll selline viha ühe endise presidendi vastu?

Ja selguvadki nüansid. 1980. aastatel liikusid jutud, et kui punkar sattus kongi, võis teda seal ees oodata hilisem presidendiabi, kes üritas mingeid kahtlasi tehinguid ja tunnistusi välja pressida. Kuna rääkijad armastasid tihti suurustleda ja olid vindised, ei võtnud ma neid jutte tõsiselt. Nüüd viitab ka kunagine J.M.K.E-lane, et niisugused asjad juhtusid. Mida ikkagi õpetas usin Nõukogude miilitsate peresõbraks kippuv toonane lapsajakirjanik väidetavalt lausa vägivalla toel alternatiivnoortele kongihämarustes? Oli sedasorti ülesanded sisaldav töö tõepoolest tulevase Eesti liberaali arusaadav ametivalik?

Toodud muredele tuleb vastata põhjalikumalt kui "riigi ees pole mul midagi varjata", mille staarajakirjanik on poetanud vastuseks süüdistustele seotuse kohta KGBga. Punkari kunagine kohtumine repressiivorganitega käsikäes töötanud noorreporteriga tekitab ju veel 35 aastat hiljemgi toorest raevu. Küsitavusi ja silmakirjalikkust ei pühi avalikkuses särades parketivahesse. Sellest koorub heal juhul punkraev, ja mis hullem, ka Trump.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: