P. I. Filimonov: loen iga päev vähemalt 50 lehekülge
Intervjuu eestivene autori P. I. Filimonoviga sündis isiklikust uudishimust. 2010. aastast tean, et selline autor on olemas, ometi ei õnnestunud kuidagi täit pilti kokku panna. Millega see autor tegeleb, mis on tema kultuuriruum, kust tulevad mõjud, kust tuleb ta ise ja kuidas on võimalik nii sujuv stiil ja vorm? Kuna guugeldamine andis vähe, otsustasin temaga kokku saada ja küsida. Üldisest veel: P. I. Filimonovil on eesti keeles ilmunud neli romaani, üks novellikogu ja kaks luulekogu, lisaks artikleid. Kohtusime selle aasta septembri alguses Tallinnas.
PIRET PÕLDVER: Kui mulle 2010. aastal kingiti sinu raamat "Mitteeukleidilise geomeetria tsoon", arutasime ka oma väikeses Tartu ringkonnas, kes see Filimonov on. Guugeldades tuli infot napilt, kirjandusteadlikud tuttavad ei osanud just palju rääkida. Aga mind üllatab, et praegugi on teave sinu kohta kuidagi eklektiline, keeruline on jälile jõuda, kes sa oled. Kas see on olnud kuidagi sihilik, et püüad jääda varju?
P. I. FILIMONOV: Ei ole sihilik, lihtsalt nii juhtub, et kui keegi ei küsi, siis ma ei hakka ka ise jooksma ja tormama ja karjuma, et mina olen selline ja selline. Lihtsalt ei küsita ja ma ei vasta. Kui küsitakse, siis vastan.
P. P.: Kas võib olla ka nii, et oled näiteks eestivene ringkonnas rohkem teada-tuntud tegelane?
P. I. F.: Ütleksin, et seal teatakse, et olen olemas ja kirjutan, aga mind ei loeta eriti. Eestlased loevad mind palju-palju rohkem kui venelased. Üks põhjus on see, et vene keeles olen avaldanud kaks romaani, eesti keeles juba neli või viis. Eestis pole erilist venekeelset turgu.
P. P.: Kas ma saan õigesti aru, et sa kirjutad vene keeles ja tekst tõlgitakse eesti keelde ilma, et see vahepeal vene keeles ilmuks?
P. I. F.: Enamasti küll, jah.
P. P.: Ja venekeelne käsikiri ei pruugi ilmudagi?
P. I. F.: Nii ta on jah. Mõnikord olen üritanud ka eesti keeles kirjutada. Eesti keeles olen kirjutanud publitsistikat ja esseistikat. Ja ühe jutu, mis ilmus hiljuti "Vikerkaares", "Sebastian Rüütli tõehetk".1 Selle kirjutasin algselt eesti keeles, lihtsalt proovisin. Kindlasti mind toimetati päris palju, aga selline eksperiment oli huvitav. Tulevikus proovin ilmselt veel eesti keeles kirjutada.
P. P.: Mis erinevus on ühes või teises keeles kirjutada?
P. I. F.: Kuna vene keel on mu emakeel, siis selles tunnen ennast vabalt, märksa vabamalt kui eesti keeles. Eesti keeles ei ole mul sama suur sõnavara. Võib-olla ma ei taju kõiki alatoone. Näiteks kui sõnal on kaks sünonüümi, üks on täiesti neutraalne, teine on natuke iroonilisema alatooniga, siis ei pruugi ma seda eesti keele puhul alati tajuda. Vene keeles on mul kergem kirjutada ja kirjutan ka kiiremini. See on samuti oluline.
P. P.: Vikipeedia väidab, et oled Tallinna teeninduskooli inglise keele õpetaja. Kas see vastab tõele?
P. I. F.: Jah. Alates 2011. aastast, kui ma ei eksi. Juba kaheksa aastat.
P. P.: See on üllatav, sest ma ei ole kunagi üheski su tekstis märganud viiteid koolielule.
P. I. F.: Kolleegid räägivad kogu aeg, et kirjuta koolist, kirjuta juba koolist. Võib-olla kunagi kirjutan, aga ma ei tea, miks see nii on. Päriselt ei tea. Kool on iseenesest huvitav kogukond ja seal juhtub üht-teist-kolmandat väga huvitavat ja täiesti kirjapanemist väärivat, aga siiani pole ma tõesti koolist kirjutanud. Olen ühte kolleegi kasutanud prototüübina, aga see jutt pole veel eesti keeles ilmunud — see ilmus just vene keeles. Kunagi tuleb kindlasti ka eesti keeles. Ma ei tea, kas ta tunneb ennast sealt ära. See on ainuke asi, mida ma siiamaani olen koolist kirjutanud.
P. P.: Millega sa enne õpetajaametit tegelesid?
P. I. F.: Enne kooli töötasin ühes reisibüroos. See oli kahetsusväärne periood minu elus.
P. P.: Tõesti? Miks?
P. I. F.: See oli selline hästi väike reisibüroo, loodud selleks, et omanik, vene naisterahvas, saaks ise reisida. See oli selle büroo ainuke eesmärk. Kõik lõppes sellega, et ta lihtsalt lakkas palka maksmast — ja siis ma tulin ära.
P. P.: Ja kui kaua sa olid seal?
P. I. F.: Kolm-neli aastat. Enne seda töötasin keeltekoolis, samuti inglise keele õpetajana. Põhimõtteliselt kõik. Pärast ülikooli läksingi kohe keeltekooli.
P. P.: Mulle jääb su loomingust mulje, et sa teadvustad selgelt rutiini — kas selle olemasolu või puudumist. Su tegelased suhestuvad rutiiniteemaga, nad elavad boheemlikult või siis juhib neid rutiin. Kuidas sinu elu on, kas see on rutiinne?
P. I. F.: Ma arvan, et mõnes mõttes on. Ma ei näe, miks rutiin oleks, noh, ütleme, halb. Pigem vastupidi, olen alati natuke naernud nende boheemlaste üle, kes vastanduvad rutiinile. Rutiin on hea, rutiin aitab, korraldab ja organiseerib sind mõnes mõttes. Mu elu on kindlasti rutiinne, kas või kirjutamise või lugemise mõttes. Mul on kindlad plaanid, mida loen praegu, mida järgmise ja ülejärgmisena. Kuidas ma loen ja kuidas ma kirjutan. Täiesti numbrilised plaanid. Olen kunagi ühes intervjuus rääkinud, et üritan iga päev lugeda vähemalt 50 lehekülge mõnda uut teksti, uut raamatut. Jätan lugemata ainult siis, kui olen absoluutselt purjus — see on ainuke põhjus. Muidu loen sõltumata ajast, vajadusel ohverdan sellele uneaega. Samuti on kirjutamisega — kui ma kirjutan midagi, üritan kirjutada iga päev. Kas või ühe lehekülje.
P. P.: Kuidas sa töö kõrvalt üldse leiad aega kirjutamiseks ja lugemiseks?
P. I. F.: Üldiselt õhtuti. Kool on selles mõttes hea koht palgateenimiseks, sest kõige hiljem lõpeb mul töö kell viis — sedagi kord kahe nädala jooksul. Tavaliselt pigem pool neli või kell kaks. Seejärel jõuan koju, valmistun järgmiseks koolipäevaks — sellele kulutan umbes tund aega. Pärast seda, umbes kella neljast-viiest, äärmisel juhul kuuest, on mul aeg kirjutamiseks. Kui hakkan midagi kirjutama, siis üritan seda teha iga päev. Aga jõuan ka puhata.
P. P.: Sul on väga voolavad ja ilusad laused. Lugedes jääb mulje, justkui oleksid need tulnud iseenesest, suurema pingutuseta, selline sujuv kulgemine.
P. I. F.: Selline tunne peakski jääma. Ma lihtsalt istun arvuti taha ja hakkan kirjutama. Kõik. Kui kirjutan näiteks dialoogi, siis üritan neid sõnu valjusti öelda, et nad kõlaksid loomulikult. Kirjalikud dialoogid ei pruugi alati olla sellised, nagu nad on reaalses elus. Mõnikord ei räägita nii, kuidas raamatus kirjas on. Püstitasin kunagi endale eesmärgi, et kirjutan iga uue teksti eelmisega võrreldes teistmoodi. Ma ei tea, kuidas see välja paistab, aga üritan vähemalt sedasi teha. Stiili, minategelase intonatsiooni, keele poolest. Raamatu planeerimise perioodil mõtlen välja, milline see minajutustaja on. On ta autor või kolmas isik, kuidas ta hakkab jutustama, rääkima. Üritan selle juurde siis jääda.
P. P.: Kas sind vahel üllatab ka, kuhu raamatuga välja jõuad?
P. I. F.: Mõnikord küll. Ühes viimatises loos,2 mida pole veel üheski keeles avaldatud, tahtsin meelega kirjutada ebatavalist kriminaalromaani, mis pidi olema konksuga, ebaharilik. Lõpuks avastasin, et jõudsin hoopis düstoopiani. Kuidas see välja kukkus, ma ei tea.
P. P.: Kui kaua sa kirjutanud oled?
P. I. F.: Luuletanud olen lapsepõlvest saati, olin kaheksa või üheksa, kui esimese luuletuse kirjutasin. Proosat hakkasin kirjutama vist ülikoolis, esimest romaani kirjutasin veel pastakaga ja käsitsi suurde kaustikusse. See muidugi ei ole säilinud. Jumal tänatud! Esimene romaan valmis nii, et mul tuli üks idee pähe ja mõtlesin, et kui ma lihtsalt hakkan ideega ringi jooksma ja inimestele sellest jutustama (tundus väga hea idee tol ajal), siis see ei mängi välja. Aga kui pakin selle ilusasse paberisse ja pakendisse, illustreerin kuidagi, siis järsku ta jõuab inimesteni. Seejärel mõtlesin meelega välja loo, mis võiks seda ideed illustreerida. Siis tulin järeldusele, et see väljamõeldud lugu ja idee väärivad isegi kirjapanemist. Nii see pihta hakkaski. Esimest romaani andsin lugeda sõpradele, võib-olla kümnele inimesele. Siis veel teist ja kolmandat, ja neljandaks oligi see geomeetria.3
P. P.: "Haritoni" esitlusel4 rääkisid, et kirjandus ei olnud sinu ringkonnas populaarne või äge asi, aga muusika oli. Sa ütlesid seal, et kirjandus kuulus kuidagi vanade inimeste maailma…
P. I. F.: Mitte vanade inimeste. Asi oli selles, et muusik olla oli moodne. Luuletaja oli keegi, kellest pigem ei räägita, haletsusväärne kuju. Vähemalt tol ajal, vähemalt minu sisemaailmas oli see nõnda, võib-olla tegelikult päris nii ei olnud, ma ei tea. Kuna ma ei osanud, siiamaani ei oska mängida ühtegi pilli, siis ma muudkui luuletasin, aga suhtlesin enamasti muusikutega. Praegu teeme endiselt koostööd ja enam ma ei pabista, et olen luuletaja ja nemad muusikud. Minu seesmised ettekujutused on muutunud.
P. P.: Millist koostööd sa teed muusikutega?
P. I. F.: Meil on üks projekt — ma ei hakka seda bändiks nimetama, sest see ei ole pidev. Muusikud mängivad muusikat ja mina ja veel üks luuletaja — Antipa Moltšun — loeme luuletusi. Projekti eripära seisneb selles, et me teeme proove, see ei tule improvisatsioonina lava peal, vaid me arutame enne esinemist läbi, milliseid tekste kasutame. Mõnikord nad kirjutavad isegi muusikapalasid nendele tekstidele. Me siiski ei laula, vaid lihtsalt loeme muusika taustal. See on sarnane sellega, mida teevad näiteks Jürgen Rooste ja Asko Künnap. Mulle tundub siiski, et neil on see spontaansem, nad tulevad lavale, üks hakkab luuletusi lugema ja muusikud hakkavad mängima ja eelnevalt nad ei kooskõlasta. Meie teeme proove ja arutame omavahel enne läbi.
P. P.: Kus te esinete?
P. I. F.: Peamiselt Tallinnas. Oleme esinenud ka Riias ja Narvas. Tartus veel pole. Klubides, kirjanike liidus, paar korda raamatukogudes. See ei ole kestev projekt, vaid pigem selline, et kui meid kutsutakse, siis saame uuesti kokku, teeme proove jne.
P. P.: Kuidas su raamatutegelased sünnivad? Kohati näib, justkui neil oleksid üsna selged prototüübid.
P. I. F.: Mõnes mõttes küll, mitte üks ühele, aga võiks öelda, et näiteks Haritoni romaanis on eeskujuks mitmed minu tolleaegsed sõbrad. Eriti kooli lõpetamise aastast. See oli üks esimesi vene koole Eestis, mis läks üle kaheteistkümne klassi õppele. Kõik minu vene sõbrad teistest koolidest lõpetasid üksteist klassi ja läksid ülikooli, kas Tartusse või Venemaale. Mina õppisin veel 12. klassis, aga sõbrad olid juba ülikoolis. Igal laupäeval tulid nad Tallinna, eeskätt need, kes õppisid Tartus, kogunesime, jõime midagi, vestlesime, ja need, kes õppisid ülikoolis, olid sellised väga täiskasvanud. Eriti veel need, kes õppisid Lotmani juures. Ma võin öelda, et see seltskond, mitte niivõrd konkreetsed inimesed, vaid just seltskond vene koolide lõpetajaid, kes õppis Tartus Lotmani juures 1990-ndate alguses, aastail 1994—1995, on Haritoni raamatu prototüüpideks.
P. P.: Sellest on ilmselt tulnud ka Lotmani-novell?5
P. I. F.: Ei, mitte sellest. Lotmani-novell oli tellimustöö. Kajar Pruul kunagi tellis minult ajaloolise novelli ja ma ei mäleta, kust ma just selle teema peale tulin. Avastasin mingitest artiklitest, et Lotman tuli Eestisse samal aastal, kui Savisaar sündis, ja sellest kogu see novell alguse saigi.
P. P.: Mis ringkondades sa praegu liigud?
P. I. F.: Mul on kaks täiesti eri sõprade ringkonda, üks on muusikud, kunstnikud, fotograafid, nii vene kui ka eesti omad. Teine minu suurem sõprade ringkond on mälumängijad, sest ma hakkasin mõni aasta tagasi mängima mälumängu. Need on sellised väga küünilised inimesed, kes teavad kultuurist väga palju, aga ei tooda seda. See on ka päris huvitav seltskond.
P. P.: Nii et oled ka tugev mälumängija?
P. I. F.: Mõnes mõttes küll, jah.
P. P.: Mis erinevus on eestivene ja eesti kultuuriringkondadel siin Tallinnas?
P. I. F.: Nad on umbes samad, aga eesti ringkond on suurem. Kuna eestivene kultuuriringkond on nii väike ja kitsas, et igaüks teab ja tunneb igaühte, siis juhtub väga harva, et sinna tuleb mõni uus inimene. Kõik on tõesti omavahel tuttavad, kõik on kõigiga maganud. Eesti ringkond on veidi laiem, seal võib alati uut inimest kohata, mis teeb elu huvitavaks.
P. P.: Omavahelisi kokkupuuteid?
P. I. F.: Eriti ei ole. Kuigi olukord on selline, et kohalikud venelased teavad eestlastest kultuuritegelasi, vastupidist asja ei ole.
P. P.: Igor Kotjuh on üritanud seda vahendada.
P. I. F.: On küll, aga tema ettevõtmised puudutavad ainult kirjandust. Kirjanduses see töötabki väga hästi: mind teatakse, Ivanovi teatakse, Kotjuhhi ennast tuntakse. Skulskajat kindlasti. Aga muusikuid näiteks ei teata. Maalikunsti kohta see ei kehti vist…
P. P.: Sellegipoolest tean ka mina eestivene kirjanduse maastikust suhteliselt vähe…
P. I. F.: Eestivene kirjandus on sisuliselt neli-viis inimest. Andrei Ivanov, mina, Igor Kotjuh, Jelena Skulskaja, Nikolai Karajev. Ongi põhimõtteliselt kõik. Meid ei ühenda omavahel miski, ainult sõprus Kotjuhiga. Skulskajaga vastastikune austus jne. Me oleme kõik väga erinevad ja näeme erineval moel ka enda kohta selles eestivene, eesti ja maailmakirjanduses. Ivanov on pidevalt väitnud, et ta on maailma, Euroopa kirjanik, tal ei ole kodakondsust, ta ei ole eesti ega ka vene kirjanik. Mina näen ennast pigem eesti kirjanikuna, kellel on juhtumisi teine emakeel. Ma arvan, et saan hästi aru eesti kultuurielust ja olen siin omal kohal, tean, kes on kes ja kus on mis. Samal ajal orienteerun ka vene kultuuris, aga need ei sega üksteist. Igaüks teeb enda jaoks valiku. Skulskaja on mitu korda öelnud, et tema kodumaa on vene keel. Ta on ilmselt pigem vene kirjanik — võin ka eksida, ma ei tea. Kogukonda, ühist nähtust ei ole. On erinevad inimesed. Lihtsalt nii on juhtunud, et nad elavad ja loovad samal ajal. Sellest vist tulebki praegu üsna levinud ettekujutus, et tegemist on mingisuguse vooluga. Mingi kogukonnaga, uue loomingulise kihistusega. Need on erinevad inimesed, tegelevad asjadega erineval moel. Võib-olla ühendab meid see, et kui ühte märgati, siis automaatselt hakkasid eesti kriitikud otsima ka teisi. Kas ta on ainuke esindaja? Ei ole, on veel see ja see ja see. Võib-olla sellepärast räägitakse mõnikord sellisest nähtusest nagu eestivene kirjandus.
P. P.: Kas ka noorematest on tekkinud mingi seltskond?
P. I. F.: On küll, aga tolles seltskonnas on kõik luuletajad, peaaegu mitte keegi ei ole läinud n-ö tõsisesse kirjandusse. Kõik see on jäänud amatööride tasemele. Kuigi paaril inimesel on ka raamatuid ilmunud. See samm — kirjanikuks saada — nõuab mingisugust seesmist otsust, valmisolekut, et millal on see hetk, kui hakkan ennast nimetama kirjanikuks. Võib-olla nendeni see polegi veel jõudnud. Nad kõik on umbes 35-aastased, võib-olla tuleb paar-kolm inimest veel. Ma loodan, sest nende seas on väärt luuletajaid. Luulega on kindlasti märksa raskem kui proosaga, sest luulet peab hästi tõlkima ja luules on keel väga oluline.
P. P.: Mis vahe on Roman Fokinil ja P. I. Filimonovil?
P. I. F.: Roman Fokin on õpetaja, Filimonov on kirjanik.
P. P.: Kas varjunimel on ka mingi eriline tähendus?
P. I. F.: Selle nimega on nii. Pärast ülikooli esimest kursust töötasin 1994. aasta suvel ühe vene ajalehe toimetuses. Istusin seal füüsiliselt, aga ei olnud seotud lehe toimetusega — seal asus lihtsalt mu töökoht. Võtsin vastu ankeete inimestelt, kes soovisid õppida vene ülikoolis. See ülikool osutus hiljem kelmikülaks, seda ei olnudki päriselt olemas. Ühesõnaga, ma petsin inimesi mitteteadlikult. Minuga ühes toas istus ka kaks ajakirjanikku. Kusjuures üks neist oli Skulskaja. Enamasti kestis mu tööpäev neli tundi ja sellest neljast tunnist olin hõivatud võib-olla pool tundi. See teine kolleeg, kes on vist praeguseks juba surnud, ütles mulle, et mis sa niisama istud, kirjuta midagi. Ja ma kirjutasin, artikli või midagi sellist, mis oli mu esimene publikatsioon üldse. Siis hakkasin mõtlema, mis allkirja ma sinna panen. Tol ajal suhtlesin veel oma klassiõdede ja -vendadega. Arvasin, et kirjutamine on midagi sellist, mida peab häbenema, ja sellepärast valisin varjunime. Olen oma varjunimest erinevaid jutte pajatanud, aga pole vist kunagi tõtt rääkinud, mida see nimi tähendab. Ja ei räägi ka praegu. Ma valisin selle nime ja jäin selle külge.
P. P.: Kust üldse tuleb mõte häbeneda kirjutamist?
P. I. F.: Mina ka ei tea. Praegu on sellele üllatav mõelda. Mu koolikaaslased rääkisid, kuidas nad täiskasvanuna hakkavad teenima, maju ehitama, autosid ostma, lendama Bahamale jne. Ma sain juba aru, et ma ei taha sellist elu, kuigi ka nemad praegu niimoodi ei ela — tõsi, enamik on nüüdseks minust rikkamad. Ma ei arva, et taotlesin tol ajal kirjanikukarjääri, aga igatahes teadsin, et jätkan kirjutamist ega peatu. Millegipärast ma ei tahtnud, et nad teaksid, et ma kirjutan, kuigi ma jällegi ei arva, et nad oleksid võinud kas või neid ajaleheartikleid lugeda. Vist mitte. Ma isegi ei usu, et keegi minu klassiõdedest või -vendadest on mind lugenud — kui, siis mõni üksik. Aga praeguseks nad kindlasti juba teavad, et Filimonov olen mina.
P. P.: Praegu oled rahul sellega, kuhu sa oled jõudnud?
P. I. F.: Jah, olen küll. Absoluutselt. Võib-olla oleksin võimeline rohkemaks, aga noh… on mis on.
P. P.: Mis see rohkem võiks olla?
P. I. F.: No ma ei tea, võib-olla see, et mind avaldataks mitte ainult Eestis, vaid ka mujal, pidevalt. Üksikuid raamatuid on avaldatud, aga ei ole sellist järjepidevust.
P. P.: Mida on avaldatud mujal?
P. I. F.: Luulet. Kohe mitmes keeles. Proosat on avaldatud, mõned üksikud jutud Venemaal, Soomes ja Lätis. Romaane pole Eestist väljaspool ilmunud.
P. P.: Miks ei ole? Mulle tundub just Vene turg suurepärane koht, kuhu minna.
P. I. F.: See on suurepärane turg, aga ta ei huvitu nendest, kes kirjutavad vene keeles väljaspool Venemaad. Seal on kirjanikke nii palju, et neil on võtta enda Filimonovid, enda Ivanovid, enda Skulskajad. Ja kuigi Ivanov ja Skulskaja avaldavad Venemaal enam-vähem järjepidevalt, ei ole minuga sellist asja juhtunud. Võib-olla ei ole mul õiget agenti. Ma ei teagi, kuidas see töötab — võib-olla seepärast mind ei avaldatagi seal, et ma ei tea, kuidas see käib. Noh, aga see on ehk ainuke asi, mis võiks olla paremini.
P. P.: Enamikku sinu tekste lugedes imestan alati, kuidas on võimalik, et tõlketekst on nii hea, voolav ja sujuv. Sa oled omale head tõlkijad leidnud.
P. I. F.: Viimase ilmunud raamatu "Hariton Naganovi surm ja ajatus" tõlkis Veronika Einberg. Selle, mis pole veel ilmunud, aga kohe-kohe peaks ilmuma,6 tõlkis jälle Ingrid Velbaum-Staub. Keegi ei saa ju võrrelda, mis oli algtekst ja mis tõlketekst. Selles mõttes ei saa öelda, kas tõlge on sama sujuv kui algne tekst või mitte. Veronika on sisuliselt kakskeelne, ta valdab mõlemat keelt õieti nagu emakeelt. Võib-olla see on üks põhjus. Ingrid on tundnud mind päris hästi juba aastaid, võib-olla see teeb ka Ingridi tõlked nii sujuvaks ja loomulikuks. Ma ei tea, seda peaks pigem nende käest küsima.
P. P.: Kas sa vaatad ka ise tõlked üle?
P. I. F.: Vaatan küll, aga niimoodi, et tavaliselt ei jõua seal midagi märgata. Mõnikord jõuan, mõnikord mitte.
P. P.: On seal mingisuguseid erinevusi võrreldes algse tekstiga? Keelemängud, rütm, rõhuasetused?
P. I. F.: Kindlasti on keelemängud sellised, mis lähevad kaotsi. Minu venekeelsetes originaaltekstides on päris palju tsitaate ja vihjeid, mitte just vene kultuurile, vaid üleüldse maailmakultuurile. Näiteks mõnele filmile, mis ei pruugi olla eestlastele tuntud, sest nii filmide kui ka raamatutega on selline asi — rääkisime sellest just Kotjuhiga —, et mingi tõlkeraamat, mis on populaarne Venemaal ja sealsel turul, ei pruugi eesti lugejale tuttavgi olla. Ja vastupidi, need väliskirjanikud, keda tõlgitakse eesti keelde ja on popid siin, ei ole võib-olla absoluutselt tuntud Venemaal. See pole seotud poliitikaga, see on alati nii olnud ja nii vist jääb. See kultuuriväli, kuhu satub üks kirjanik ühes riigis, on müstiline asi.
Ma valdan kolme keelt. Eestlasi loen eesti keeles, inglasi ja ameeriklasi inglise keeles, kõike muud vene keeles. Kuna umbes kaks raamatut kolmest loen siiski vene keeles, on vihjed ja tsitaadid minu loomingus enamasti seotud venekeelsete allikatega. Need ei pruugi mõnikord üldse vastata eestikeelsetele tõlgetele. Samuti sõnamängud, laulutsitaadid, kalambuurid — need asjad lähevad eestikeelses tekstis kindlasti kaduma.
P. P.: Kas sa kirjutades mõtled ka sellele, kellele kirjutad?
P. I. F.: Ma kirjutan iseendale. Alati iseendale. Minu ideaalne lugeja olen mina ise, sest mina tajun kõiki neid vihjeid, tajun kõiki neid tsitaate ja keelemänge. Mina tean, et see on tulnud sealt ja et seda on öelnud mu hea sõber aastal 1984. Ainult endale.
P. P.: Su tekstid on hästi sageli kirjutatud mehelt mehele, neis on väga mehekeskne maailmapilt.
P. I. F.: Selles on mind süüdistatud ka varem, konkreetselt Maarja Kangro "Thalassa" esitlusel, kui ma ei eksi… Jah, ma pean tunnistama, et nii see kahjuks on, see on vist paratamatu, kuigi ma ei ole mingi meesšovinist. Ma ei saa siin midagi teha, eriti kui arvestada asjaoluga, et minu jutustaja ei ole minuga üks ja sama isik. Näiteks viimases raamatus, mida praegu just toimetan, on üldse seksistlik minajutustaja. Absoluutselt seksistlik minajutustaja. Kui see kunagi ilmub, siis, jah, saan ma neid süüdistusi veel ja veel.
P. P.: Minajutustaja ja autor on iseenesest erinevad asjad.
P. I. F.: Kindlasti on erinevad. Kindlasti.
P. P.: Olen märganud su tegelaste juures teatud tüdimust või väsimust. Kas sulle ei tundu, et su tegelaskujusid valdab elutüdimus?
P. I. F.: Mitte niivõrd tüdimus. Ma ütleksin, et minu tegelased on kuidagi kohmakad ja kohmetud ja ei oska elada. Nad ei ole elust tüdinenud, elu huvitab neid endiselt, aga nad lihtsalt ei oska elada tavalise inimese mõttes.
P. P.: "Thalassas" oli keskne teema religiooni sündimine. Miks selline teema?
P. I. F.: Tol ajal, kui ma "Thalassat" kirjutasin, lugesin hästi palju totalitaarsetest sektidest. Siiamaani loen, see on väga huvitav teema. Nende tekkimine, ajalugu, massienesetapud, mis neis toimuvad. Olen alati arvanud, et mina olen vaba inimene, ükskõik mis mõttes, mulle on vabadus kõige suurem väärtus üldse. Ja ma ei kujuta ette, milline peab olema inimene, kes loobub vabadusest. Esialgu on sellised ususektid alati kõik vabatahtlikud, aga nendes osaleja võtab endalt ise vabaduse, kes suuremal, kes vähemal määral. See on väga huvitav teema uurimiseks. Sellest "Thalassa" tekkiski.
P. P.: Oled teksti peitnud kergeid ulmekirjanduse elemente. Kuidas oled enda ja ulmekirjanduse suhet mõtestanud?
P. I. F.: Ei ütleks, et palju, aga olen lugenud piisavalt ulmet. Tegelikult arvan, et kõige parem ulme on maagiline realism, mis ongi rohkem nagu olmekirjandus. Mulle ei meeldi kosmosega seotud ulme, kõik need kosmoselaevad ja tulnukad, aga selline olme tasemel ulme kõnetab mind küll. See, kus seinast tuleb keegi, tondike, ja võtab mult telefoni ja läheb sinna tagasi — midagi sellist, midagi ootamatut. Ma ei ütleks, et usun selliste asjade olemasollu, aga kui kirjandus oleks ainult realistlik, oleks igav.
P. P.: Mis keeles sa luulet kirjutad?
P. I. F.: Vene keeles. Eesti keeles olen kirjutanud kaks luuletust. Sügisel ilmub mu kolmas luulekogu.7 Esimene kogu oli puhtalt minu luule,8 teine oli kahasse Katrin Väliga.9 Seal olid minu luuletused vene keeles ja tema tõlge eesti keelde, tema luuletused eesti keeles ja minu tõlge vene keelde. Sel sügisel peaks mul lausa kolm raamatut välja tulema.10
P. P.: "Väärastuste käsiraamatul" on mitu tõlkijat. Aga nagu aru saan, tõlgib peamiselt su luulet Katrin Väli?
P. I. F.: Jaa, ta on suurepärane tõlkija. Ta küll räägib, et ei hakka tõlkima riimilisi luuletusi. Mul on 60% vabavärsis ja 40% riimis. Katrin kirjutas kunagi "Eesti Ekspressis", et ta avastas minu esimese venekeelse luulekogu ja hakkas lugema ja mõtlema, kes see võib olla. Tal tekkis minust mingisugune ettekujutus, mis ei vastanud tõele. Ta hakkas vaikselt tõlkima ja siis mina vist võtsin temaga lõpuks ühendust. Võin öelda, et vaatamata üpris suurele vanusevahele oleme praeguseks ka sõbraks saanud.
P. P.: Kui sageli sa luuletusi kirjutad?
P. I. F.: Kui nad tulevad, siis nad tulevad. Mõnikord ei tule mitu kuud ühtegi, siis jälle nädalas kolm-neli tükki. Kuulsad luuletajad on kirjutanud, et vanusega hakkab luule sinust lahkuma. Minuga see siiamaani pole juhtunud, mul on ikka veel seda luuleisu, see ikka veel tuleb. Ma ei tea, kuidas proosaga on, aga arvan, et luulet kirjutan nüüd paremini kui näiteks kahekümneselt.
P. P.: Kas teed peale kirjutamise ka teisi kirjandusega seotud asju?
P. I. F.: Praegu ma pigem kirjutan, isegi ei tõlgi midagi. Aga kui tõlgin, siis tellimustööna. Viimati näiteks luuletekste Vahur Afanasjevi raamatu "Serafima ja Bogdan"11 tarbeks. Tõlgin üldiselt siis, kui on aega ja ise ei kirjuta midagi, või tundub, et jõuan teha kahte asja korraga, lisaks veel õpetada. Kui tõlgin, siis tavaliselt ilukirjandust. Manuaale või juhendeid ma ette ei võtaks, oleksin selleks küll võimeline, aga see lihtsalt ei ole huvitav.
P. P.: Kas paneme punkti või ootame, kuni tuleb mõni küsimus või mõte, mida peaks täpsustama?
P. I. F.: Olen ka intervjueerinud, tean seda küll. See juhtub alati, tuled õhtul koju ja hakkad mõtlema, miks ma seda ei küsinud, oleks ju pidanud. Oma jutu käiguga intervjueeritav nagu vihjas millelegi ja mina ei taibanud. Mitte et ma praegu vihjaks, ma ei vihja millelegi.
P. P.: No paneme siis praegu punkti. Aitäh!
Intervjuu ilmus algselt novembri Loomingus.
1 P. I. Filimonov, Sebastian Rüütli tõehetk. "Vikerkaar" 2019, nr 1—2, lk 2—13.
2 P. I. Filimonov, Kärnkonn luua peal.
3 P. I. Filimonov, Mitteeukleidilise geomeetria tsoon. Romaan manipulatsioonist. Tallinn: Kite, 2010.
4 P. I. Filimonov, Hariton Naganovi surm ja ajatus. Libabiograafia. Tlk Veronika Einberg. Tallinn: Gallus, 2017. Vt: P. I. Filimonov esitles raamatut vene haritlaste elust. ERR.ee video 30. XI 2017. Võrgufail.
5 P. I. Filimonov, Kõige lihtsamad märgisüsteemid. Rmt: P. I. Filimonov, Nekroloogide kirjutamise oskus. Tallinn: Kite, 2013, lk 83—101.
6 P. I. Filimonov, Asünkroonujumine. Tallinn: Tuum, 2019 (eeldatav).
7 P. I. Filimonov, Läti stjuardessid teavad saladust. Tallinn: EKSA, 2019 (eeldatav).
8 P. I. Filimonov, Väärastuste käsiraamat. Tallinn: Tuum, 2011.
9 K. Väli, P. I. Filimonov, Tselluloos. Целлюлоза. Tallinn: Kite, 2015.
10 Lisaks raamatutele "Sünkroonujumine" ja "Läti stjuardessid" ilmub kirjastuses Plug venekeelne esseede kogumik "10 elavat eesti kirjanikku".
11 В. Афанасьев, Серафима и Богдан. Tartu: Vemsa, 2019.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Looming