Sõitsin õhtul Tartus bussiga mööda Turu tänavat. Bussi valjuhääldist kõlas teade: "Järgmine peatus Rebase," ning nagu tellitult jooksis bussi eest üle sõidutee väike koheva sabaga rebane. Sel hetkel mõjus see toreda kokkusattumusena, mis pani ehk veidi muigama, kuid järgmisel hetkel, kui rebane vastu aeda jooksis ning väljapääsu otsivalt edasi tuigerdas, hakkas mul loomast kahju. Tegelikult ei ole ju enam imekspandav, et linnas jooksevad ringi metsloomad, kes otsivad süüa ja seavad end selleks inimeste lähedal sisse. Küsimus seisneb aga selles, kas metsiku looduse linna tikkumine on probleem, millele peaks rohkem tähelepanu pöörama ning kas sellele leidub ka mõni hea lahendus? Selle üle mõtiskleb ka Karlova teatri lavastus "Minu haukuv koer", mis toob vaatajani loo kahest üksikust inimesest ja koiotist.

Tobias ja Melinda elavad samas trepikojas, aga nad pole kunagi kohtunud. Nende üksluised elud ristuvad tänu koiotile, kes on nende maja tagatrepile ilmselt süüa otsima tulnud. Looma toitmisest saab nende jaoks justkui rituaal, mida tehakse igal õhtul, kuid sellest pealtnäha lihtsast toimingust kasvab välja midagi palju ulatuslikumat ja pöörasemat, kui alguses võiks arvata.

Nukker salapära

Etenduse ajal tehtud märkeid üle lugedes sain aru, et panin esimesi stseene vaadates mõlemale tegelasele ennatlikult diagnoosi - Tobias - pedant?, Melinda - psühhopaat? Esmapilgul ehk mõjuvadki Toomas Tähe kehastatav, naabrite toimetusi stopperiga mõõtev Tobias ja Ingrid Isotamme mängitav, käe trükimasinasse toppimisest mõtlev Melinda veidrate kalduvustega eluheidikutena, kes on oma üksinduses meeleheitlikuks muutunud. Selle tõlgenduse kujunemisel mängib rolli ka näitlejate füüsilisus. Nii Tähe kui Isotamme veidi kummastavana mõjuv ekspressiivsus loob hämara valgusega koosmõjus salapärase ja kurba atmosfääri, mis nende elude tardumust sobivalt illustreerib. Tegelikult kandis just näitlejate kehalisus edasi kogu loo pingestatust, mis järkjärgult kasvades kulminatsioonini jõudis ning tegelased teatud puhastumiseni viis. 

Teisalt peab tõdema, et tegu pole siiski looga pedandist ja psühhopaadist, vaid sündmuste kulgedes kujunevad Tobiasest ja Melindast välja hoopis mitmeplaanilisemad tegelased, kes otsivad kuhugi kuulumise tunnet ja mingisugust eesmärki, et tunda end osana ümbritsevast. See sobitumise või sihi otsimine viib nad aga teatud radikaalsuseni või isegi kinnisideeni, millele mõlemad tegelased end sajaprotsendiliselt pühendavad. Eriti tuleb see esile Isotamme esituses, kelle kehastuses õhkub Melindast midagi ürgset ja emalikku, mis muudab tema loodusele teed rajava püromaanliku linna hävitamise omamoodi üllaks.  

Paisuv lava

Nii näitlejate füüsilisust kui lavastuse üldist atmosfääri toetab tinglik lavaruum, mis muutub nii korteriks, trükitehaseks, kanalisatsioonitoruks kui pargiks (mis pigem siiski metsa või isegi džunglit meenutab). Selles tinglikkuses aitab teed rajada valguskujundus, mis muutub lavastuse üheks olulisemaks keskkonna või olukorra vahetumisest teada andvaks komponendiks. Valgust võib isegi kohati vaadelda kui iseseisvat tegelast. Näiteks mõjub sündmusi käivitava koioti saabumist tähistav punane valguskujundus väikses teatrisaalis eriti jõulisena ja veidi kurjakuulutavaltki ning aitab luua kujutluspilti loomast, keda me tegelikult kordagi päriselt ei näe.

Lisaks saavutab lavastuse lõpustseen suurejoonelisuse ja apokalüptilise aura just tänu valgusele ja muusikalisele kujundusele, mis mõjub hirmutavalt, kuid võimsalt ning tekitab illusiooni avaramast lavast, kui Karlova teatris tegelikult on.

Etenduse algul kinnitatakse vaatajale, et see on tõestisündinud lugu, mis ei pruugi olla täiesti täpne, kuid on siiski tõsi. Tegelikult fantaseeritakse pigem tulevikumaailma üle, mis ei pruugigi olla kättesaamatus kauguses. Lavastuse hoiatav alatoon ja radikaalusse kalduv lõpplahendus mõjuvad ärgitava üleskutsena, kuid jääb küsimus, kas hakata Melinda kombel linna õhku laskma või leida looduse kaitsmiseks ja säästmiseks mõni vähem äärmuslik väljund.